Rukkimaarjapäeval meenutame Neitsi Maarjat, Issanda ema, kelle elu osutab alati Kristusele. Päeva keskmes on eelkõige Jumala arm, mis vaatab alandliku peale ja teeb suuri asju.

Päeva kirjakohtades kõlab rõõm päästest: psalm tunnistab Jumala ligiolekut, prohveti sõnad räägivad õiguse ja rõõmu rüüst, Paulus meenutab Jumala lapseks saamist ning Maarja kiituslaul pöörab pilgu Jumalale, kes ülendab alandlikud.

Maarja ei tõmba tähelepanu endale, vaid õpetab Kirikut ütlema: „Mu hing ülistab Issandat.“ Tema lugu on vastumürk hoiakule, mis tahaks olla suur omaenda silmis. Jumala suurus saab nähtavaks seal, kus inimene võtab Tema sõna vastu alandliku usaldusega.

Ajalooline püha

Jeruusalemma ja Petlemma vahel oli 5. sajandil kabel, milles iga aasta 15. augustil tähistati Neitsi Maarja mälestust. Keiser Mauritius ehitas aasta 600 paiku Ketsemani basiilika Maarja „surmaunne suikumise“ ja taevassevõtmise auks. Sellega sai alguse selle päeva tähistamine, mil peetakse Maarja „ihu ja hingega“ pääsemise püha: Maarja kogu isik on jõudnud lõplikule sihile ja nõnda on ta kiriku ja iga inimese tuleviku märk.

Kasutatud kirjandus: Adalbert Engelhart O.S.B., “Pühakute aasta”.

Me palvetame: Kõigeväeline Jumal, Sa oled vaadanud armus Neitsi Maarja peale ja valinud ta oma Poja, meie Issanda emaks. Juhi meidki oma armuga, et taevas meile avaneks ja me saaksime osa Sinu kirkusest. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti. Aamen.

1