Inimlikud otsused elu ja surma kohta peaksid lähtuma soovist pühitseda ja kaitsta Loojalt saadud elu andi, leiab sotsiaalministeeriumi vanemkaplan ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja Katri Aaslav-Tepandi.

Mis on inimlik elu, kui me mõtleme raskelt haige inimese olukorda, tema kannatusi, piinasid? Milles seisneb meie moraalne vastutus? Kuidas me saame toetada, aidata? Milles seisneb meie abi? Kui tundlikud oleme elu lõpus oleva inimese tahte suhtes? Elu ja surma teemad puudutavad inimese eksistentsi kõige sügavamaid küsimusi, mille puhul tuleb tegeleda kesksete meditsiinieetiliste küsimuseasetustega.

Meditsiinieetikast on tänasel päeval saanud ühiskonna huvi tulipunkt, samas puudutavad need küsimused meid kõiki isiklikult, tõdes Katri Aaslav-Tepandi Dementsuse Kompetentsikeskuse teabepäeval Viljandis 17. septembril 2020.

Katri Aaslav-Tepandi osutas Vana Testamendi Koguja raamatule, kus on kirjas sügavalt ja lihtsalt: „Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all:  aeg sündida ja aeg surra …“ Ehkki inimestena teame kõik, et me oleme surelikud, sünd ja surm on elu osad ja meie maapealne elu on ajalik, pole tänases kultuuriruumis ega kogu ühiskonnas justkui surma teemal õigust end avaldada.  Sellega seonduvalt  on kuratiivse ravi lõpetamise otsused, palliatiivravi võimalused, elulõpu ravi, eutanaasia, õigus ravist keelduda, õigus surra, vegetatiivse seisundi käsitlus – need on  emotsionaalselt äärmiselt laetud teemad.  

„Elu on and. Elu on inimesele antud mingeid teeneid või väärimist arvestamata. Inimelu väärikus ei põhine inimese tervisel, võimekusel, positsioonil, haridusel, kasulikkusel teistele inimestele, ühiskonnale jne või sõltumatusel. Seda ei vähenda haigus, abitus, ühiskondlikust vaatenurgast n-ö tema kasutus,“ tuletas Katri Aaslav-Tepandi oma ettekandes meelde. Seega peaksid inimlikud otsused elu ja surma kohta peaksid seega lähtuma soovist pühitseda ja kaitsta Loojalt saadud elu andi. 

Inimelu põhimõttelist väärikust ei kahanda ka see, kui see on algusest lõpuni täielikult sõltuv teiste hooldusest ja abist, samuti ei ole see ka mingis mõttes vale või alandav elu, lisas ta. Ettekandes rääkis Katri Aaslav-Tepandi enda kohtumistest inimestega ja olukordadega, mis on puudutanud, õpetanud, suunanud enam süüvima elu ja surma suurtesse küsimustesse. 

Loe lisa:

Katri Aaslav-Tepandi “Aeg antud elada“, ajakiri Kirik ja Teoloogia 09.10.2020

Teabepäeva  “Professionaalsuse, seaduslikkuse ja inimlikkuse haprad piirid” ettekanded