Usu edasiandmine järgmisele põlvkonnale

EELK peapiiskopi Urmas Viilma jutlus Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (EKOE) liikmeskirikute sinodisaadikute kohtumise avajumalateenistusel Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 1. oktoobril 2026.

„Need üksteist jüngrit läksid aga Galileasse sinna mäele, kuhu Jeesus neid oli käskinud minna. Ja kui nad teda nägid, kummardasid nad teda, mõned olid aga kahevahel. Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“ (Mt 28:16–20)

Armsad õed ja vennad, head külalised Euroopa evangeelsetest kirikutest!

Oktoobri alguseks on Euroopa põhjapoolses osas, kus ka Eesti asub, suur osa saagist põldudelt juba koristatud. Paari nädala pärast tähistame lõikustänupüha, et tänada Issandat saagi eest. Iga põllumees aga teab, et saagi aitadesse kogumisega töö ei lõpe. Mõtlema tuleb hakata uuele külvile. Põllud tuleb selleks ette valmistada ja ka seemet tuleb varuda. Põllumehe töö ei lõpe ealeski.

EKOE liikmeskirikute sinodiliikmete Tallinna kohtumise teema – „Usu edasiandmine järgmisele põlvkonnale“ (Passing on faith to the next generation) – asetab meid piltlikult põllu veerde ja teeb meis põllumehed, kelle töö ega vastutus ei lõpe kunagi. Meiegi kätte on usaldatud seeme – Kristuse evangeelium – ning meie ees laiub põld, mille viljakust me ei oska lõpuni hinnata, kuid kuhu meil tuleb seemet külvata. Kuigi meie peamine ülesanne on külvata, lööb meis välja ka põllumehele iseloomulik igatsus näha ka oma külvitöö tulemust. Meie oleme kärsitud ega suuda leppida sellega, et Jumalal, kes on seemne, põllumaa ja saagi omanik, on aega küll. Jumala aeg kulgeb teise rütmi järgi kui inimese aeg. Kui meie oleme harjunud oma töö tulemused kandma regulaarselt iga-aastaselt aruannetesse, et vajalikud näitajad saaksid kajastatud kiriklikus statistikas, siis Jumala riigis ei sünni asjad meie poolt seatud tähtaegade järgi.

Kui vaatame oma koondaruandeid ja statistikat, on Euroopas toimuvale kirikuelule hinnangut andes muretsemiseks põhjust. Üha vähem on ristimisi, kirikute liikmeskond vananeb ja kahaneb ning vaimulikke napib. Kirik on suuremal või vähemal määral endiselt nähtav oma ajalooliste hoonete, rikka ajaloo ja kultuurimõjude kaudu, kuid kristliku usu keel ei ole enam kõigile ühtviisi arusaadav. Meie eelkäijate põlvkonna usulisest kogemusest ei ole saanud meie oma põlvkonna jaoks sama tähendusrikast lugu. Meie laste ja lastelaste perspektiiv on veelgi ettearvamatum. On üsna loomulik, et kedagi ei saa pidada tulevikus kristlaseks lihtsalt sellepärast, et nad elavad riigis, mille ajalugu on olnud kristlik. Usk saab püsida elavana ainult siis, kui inimesel on isiklik suhe Jumalaga. Just selle pärast ei tohi kirik, kasvõi sekulaarse ühiskonna kiuste, lakata kõnelemast Jumalast. Eriti ajal, mil seisame silmitsi suurte väljakutsetega.

Kogu Euroopa elab julgeolekukriisis, sest Venemaa sõda Ukraina vastu on toonud surma ja hävingut juba miljonitele ning on raputanud meie kõigi arusaama rahust. Kirikute rahutaotlus tähendab vägivallale vastupanu osutamise toetamist, kannatajate kõrval seismist ning järjekindlat palvetamist ka siis, kui inimlikku lahendust ei ole veel silmapiiril paista.

Meid kõiki puudutab ka tehisaru ülikiire areng ja kõik sellega kaasnev. Tehnoloogilised võimalused arenevad kiiremini, kui jõuame kokku leppida nende kasutamise seaduslikes ja kõlbelistes piirides. Tehisaru võib toetada õppimist ja õpetamist, meditsiini arengut ja paljusid teisi ühiskonnaelu olulisi valdkondi. Samal ajal sunnib see meid küsima, kuidas kaitsta tõde, inimväärikust, vastutust ja vabadust maailmas, kus järjest raskem on eristada inimese loodut tehisaru poolt genereeritust. Kindlasti ei pea kirikud uut tehnoloogiat kartma, kuid vajame tehnoloogilise tarkuse kõrval vaimulikku tarkust. Eriti seda, kuidas kasutada uusi tehnoloogiaid nõnda, et me ei peaks minema vastuollu oma usu ja südametunnistusega ning Jeesuse armastusekäsuga.

Apostel Paulus kõneleb tänases epistlitekstis tööd rügavast põllumehest, kes „peab esimesena saama osa viljast“ (2Tm 2:6). Kuid enne, kui ta selle osa võib saada, peab ta külvama ja kannatlikult ootama, mis saab edasi. Tema küll külvab, kuid tema ei ole see, kes annab seemnele elu. Tema harib küll maad, kuid ei suuda kontrollida ega mõjutada vihma ega päikesepaistet. Ka meie kirikud vajavad põllumehe kombel usinust külvamisel, kuid ka kannatlikkust vilja küpsemiseks ja lõikusaja saabumiseks. Me ei saa kuidagi Püha Vaimu tegutsemist omalt poolt mõjutada, kuid saame loota Jumalale. Meie kirikute tulevik ei sõltu ainuüksi meie endi suutlikkusest ja oskusest kõike õigesti teha, vaid peame hoidma meeles, et kiriku tulevik on ainult Kristuse käes.

Täna kuuldud tuttavas evangeeliumitekstis lähevad jüngrid üles mäele, kuhu Jeesus on neil käskinud minna. Matteus kirjutab: „Ja kui nad teda nägid, kummardasid nad teda“, ning lisab omamoodi ootamatu kommentaari: „Mõned olid aga kahevahel“ (Mt 28:17). Matteuse sõnul oli seal mäel üksteist jüngrit, kellest mõned kahtlesid Jeesuses. Aga Jeesus läkitas nad kõik maailma – ristima ja õpetama. Jeesus ei oodanud, kuni kõigi jüngrite usk oli piisavalt küps või teadmised saavutanud täiusliku taseme. Jeesuse jüngrid ei peagi olema täiuslikud. Ka kirik ei pea olema täiuslik. Meie kuulutusele annab väe see, kes meid ise oma meelevallaga läkitab. Jeesus ütleb: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal“ (Mt 28:18).

Kristuse misjonikäsk ei kuulu ainult ristikiriku minevikku. Jeesuse meelevallaga lausutud misjonikäsk on sama väekas ka tänases sekulariseerunud Euroopas. See on oluline nii sõjast haavatud Ukrainas nagu ka digitaalses maailmas, eriti põlvkonna keskel, kelle esimene kokkupuude Jeesuse ja kristliku usuga ei toimu enam mitte kodus ega koolis, vaid interneti avarustes.

Jeesuse misjonikäsk ei ole muutunud. Muutunud on keskkond, milles me misjonikäsku täita püüame. Kui ka keel ja vahendid, kuidas evangeeliumi kuulutada, on varasemaga võrreldes muutunud, on jüngritele antud ülesanne püsinud ajas muutumatuna. Me kõik oleme endiselt läkitatud tegema „jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse“ ja õpetades neid pidama kõike, mida Jeesus on käskinud (Mt 28:19).

Misjon ei tähenda tänapäeval inimese survestamist eesmärgiga parandada kiriku statistilisi näitajaid. Misjon tähendab ülestõusnud Jeesusest tunnistamist sõnade ja tegudega. Jeesuse tõotus, olla iga päev meie juures ajastu lõpuni (Mt 28:20), on just selle ülesandega seotud. Kui jätame oma kuulutustöö unarusse, kaob ka side Jeesusega.

Just sel põhjusel ei saa me oma kirikute liikmeskonna kahanemisega niisama kergekäeliselt leppida, nimetades seda paratamatuks ajalooliseks arenguks. Küsimus ei ole ainult Kristuse kiriku püsima jäämises, vaid selles, kas iga uus põlvkond saab võimaluse kuulda Kristusest, kohtuda Temaga ning vastata isiklikult Tema kutsele. Meie oleme vastutavad selle eest, et järgmine põlvkond kuuleks Kristusest. Seepärast ei ole usu edasi andmine järgmisele põlvkonnale ja misjonitöö tegemine lihtsalt üks kiriku paljudest töövaldkondadest, vaid see ongi Kristuse kiriku peamine eesmärk ja ka kiriku olemasolu põhjus.

Euroopa võib olla ilmalikum kui varem, kuid Kristuse misjonikäsk ei ole kaotanud oma aktuaalsust. Pigem vajab Euroopa evangeeliumi sõnumit praegu rohkem kui kunagi varem viimase poolteisetuhande aasta kestel.

Eesti kogemus on see, et isegi kristlastena mittereligioosse rahvastiku hulgas vähemusse jäämine ei tähenda Jumala kaotamist. Ka väikesed kirikud võivad üheskoos ühiskonda teenides olla mõjusad ja nähtavad – seda kinnitab meie oikumeeniline koostöö teiste kristlike kirikutega Eesti Kirikute Nõukogus. Ühiselt ja koordineeritult tegutsedes on meie hääl kosta. Ühine on jätkuvalt ka meie ülesanne külvata – rahus, ustavuses ja kannatlikkuses. Meie ei tea, millal jõuab kätte lõikusaeg, kuid me teame, kelle seeme see on, mida me külvame ja kelle põld see on, kuhu me külvame.

Ja viimaks, kristlastena ei tohi me kunagi alahinnata Püha Vaimu tööd. Tema tegutses enne meid, Tema tegutseb meie keskel ka praegu, ning jätkab tegutsemist ka pärast meid. Kristus, kes meid on läkitanud, on ju tõotanud: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“ (Mt 28:20).

Aamen.

Vaata ka:

• Tallinnas kohtuvad Euroopa protestantlike kirikute sinodiliikmed, e-Kirik 01.10.2026
• Peapiiskop Urmas Viilma jutlus oikumeenilisel jumalateenistusel Tallinna Toomkirikus 20.08.2026, e-Kirik 20.08.2026
• Kohtumise programm cpce-events.eu/tallinn.