Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Urvaste koguduse lugu.

Urvaste kirik ehitati tõenäoliselt 14. sajandi alguses täpselt samal ajal, kui 2 km eemal läks kasvama Tamme-Lauri tamm, täna 8-meetrise ümbermõõduga Eesti kõige jämedam puu. 

Mis sündis varem või millal Urvaste kogudus loodi, ei ole kahjuks teada. Kirikust paari kilomeetri kaugusel Uhtjärve kaldal seisab linnamägi keskmisest rauaajast. Seegi vaikib kui haud. 

Kiriku ehitasid Antsla Üexküll ja Vaabina Tiesenhausen ühisel nõul ja ettevõtmisel mõlema piiri lähedale Tiesenhauseni maale. Võimalik, et varem oli Antsla ühendatud pigem Sangaste kihelkonnaga ja Vaabina pigem Otepääga. Kui Urvaste kihelkond moodustati, said selle osaks ka Sõmerpalu ja Kärgula, mis kuulusid Tartu piiskopile. Läbi ajaloo on Urvaste kihelkonda nimetatud Antsla kihelkonnaks. Võimalik, et Urvaste nimi tuli püha Urbanuse nimest, kellele kirik on pühitsetud. See on Eesti ainus basilikaalne maakirik, kirjalikes allikates mainitud aastal 1413. 

200 aastat hiljem ehk pärast Poola-Rootsi sõdu oli Urvaste kirik varemeis. Toona oli kihelkonnas lisaks kirikule veel kuus kabelit: Kärgulas, Linnamäel, Käsprel Soe kõrtsi lähedal, Antsla Villaliina lähedal Kalmumäel, Rimmi külas ja Lõõdla järve ääres. 

Pärast Poola valitsuse lõppu teenis Urvaste kogudust soomlane Jakob Schomann. Kahjuks tuli ta sündsusetu eluviisi pärast ametist tagandada. Ka kirik läks tal põlema. Süüdistatuna varguses poodi ta Narvas üles. Urvaste rahvas igatses siis taga jesuiite, kes olid jaganud pühitsetud leiba ja vett, mis olla haiguste vastu aidanud. 

1641. aastal sai Urvaste õpetajaks Johann Gutsleff. Samal aastal oli suur ikaldus sajuse suve tõttu. Kuna Sõmerpalu mõisnik oli lasknud ehitada veski Võhandu jõele, oli rahvas kindel, et loodus maksab kätte. Kui ka järgmisel aastal ilmaolud ei paranenud, lammutasid talupojad veski maha. Gutsleff aga uuris eesti grammatikat ja tõlkis Vana Testamenti lõunaeesti keelde. Lõpuni ei jõudnud, sest katk viis ta hauda. 

Urvaste oli üks neist paikadest, kuhu Forseliuse õpilased 1688. aastal kooli rajasid. Koole rajas ka kirikuõpetaja Heinrich Wollin, kes pärast Põhjasõda Pommerimaalt siia saabus. Pärast Wollini surma asus Urvaste kogudust teenima õpetaja Johann Christian Quandt, kelle ajal sai Urvaste kõrvalisest kohast ühtäkki Liivimaa tähtsamaks kihelkonnaks. 

1735. aasta mardipäeva paiku kustus armulaua ajal üks küünal. Köster pidi juba vöörmündrile märku andma selle uuesti süütamiseks, aga äkki ei pidanud ta seda enam vajalikuks, sest jumalateenistus oli lõpule jõudmas, mille järel nagunii küünlad altaril kustutati. Õhtul kella kaheksa paiku hüüdis pererahvas õpetaja Quandti, näidates talle, et kirik on valgustatud. pidasid seda tõusva kuu valguseks. Õpetaja märkas, et see polnud kuuvalgus. Koos köstriga läksid nad asja uurima. Selgus, et hommikul kustunud küünal põles ja valgustas kogu kirikut. Ei olnud see küünal ka teistest lühemaks põlenud. See lugu levis rahva seas ja pani inimesed ärevusega ootama, mida see küll tähendama peaks. 

1736. aasta septembris külastas krahv Zinzendorf Liivi- ja Eestimaad. Quandt sõitis koos oma hea sõbra, Kambja õpetaja Albrecht Sutoriga Valmiera mõisasse, kus nad Zinzendorfiga isiklikult kohtusid. Selgeks sai vennastekoguduse sisu ja eesmärk.

Ühel pühapäeval luges Quandt jutluse asemel ette Rügeni saare lambakarjuse Henningu pöördumisloo. Rahvas kuulas pisarsilmil. Lugu ilmus ka trükis. Rudolf Põldmäe sõnul oli „Henningu lugu“ elulähedasemaid raamatuid eesti keeles, mis otseselt mõjutas rahva maailmavaadet ja viis täispöördelistele suunamuutmistele. 

Esimesel advendil hakkas õpetaja Quandt Urvastes palvetunde pidama. Osavõtjate arv kasvas iga nädalaga. Suvel 1737 peeti palvetunde vabas õhus, kuna kirik ei mahutanud rahvast ära. Quandti eeskujul alustas piiblitundide pidamist ka Kambja õpetaja ning liikumise kasvades asusid seda juhtima lihtsad koguduse liikmed ning mõne aasta pärast peeti palvetunde talutaredes üle Eesti. Vennaste ärkamine levis plahvatusliku kiirusega ja kuigi 1743. aastal see riigivõimu poolt keelati, ei saanud keegi enam Õnnistegijat Jeesust eesti rahva südamest ära võtta. Pikkadeks aastakümneteks jäi Urvaste kogudusele selles osas juhtiv roll. 1741. aastal ehitati Urvastesse vennastekoguduse palvemaja. Kui Quandt 1750. aasta aprillis suri, maeti ta kiriku kõrvale nõnda, et küünlavalgus altarilt tema hauale paistis. 

Quandti abiline vennastekoguduse töös oli köster Koljo Adam. Saksakeelse Uue Testamendi najal õppis ta ära saksa keele ja tõlkis vaimulikku kirjandust eesti keelde. Sulega kopeeris ta iga peatüki ees asunud kunstipärased vaselõiked, mistõttu peetakse teda eesti esimeseks raamatuillustreerijaks. Ta õppis ära noodilugemise ning pani kirja lauluviise, kirjutas ka ise laule. Lisaks parandas ta kelli ja valmistas hiljem seinakelli. Koljo Adami väimehed olid Urvaste köster Mango Hans ja Tartu köster Michael Ignatius. 

Usulise ärkamise läbi said uueks küll inimeste südamed, aga mitte kiriku katus. Selle parandamine venis vaidluste tõttu. 1743. aastal märgiti, et vihmavesi tilkus armualaua karikasse. Seetõttu eelistati jumalateenistusi pidada pastoraadis. 

Kiriku katus parandati 1747. aastal. 40 aastat hiljem, 1787. aastal sai kirik välgutabamuse. Ära põlesid kõik puitosad, orel ja torn. Kuni kirikut taastati, peeti teenistusi palvemajas. Uue oreli ehitas 1795. aastal köster Carl Johann Thal, kelle onupoeg Johann Thal oli 23 aastat varem ehitanud oreli Kambja kirikusse. Carl Johanni isa oli köster Mango Hans ning vanaisa Koljo Adam. Talurahva ärksamate perede vahel oli toona väga palju sugulussidemeid, pastoriperede vahel veelgi enam. 

Kui 1784. aastal loodi Võru praostkond, sai Urvaste õpetajast Heinrich Vickist selle praostkonna esimene praost. Järgmine õpetaja Gottlieb Moritz kirjutas raamatuid ja toimetas Uue Testamendi teist trükki. Urvastes asutas ta Abi-Piibliseltsi ja piiblipühast sai tähtis sündmus. 

19. sajandi keskel teenis Urvaste kogudust Reinhold Gutglück. Leerilastele oli ta väga nõudlik õpetaja, kuid vennastekogudus tema korraarmastuse hulka ei mahtunud. Õige umbusklikult vaatas ta Lüüsi palvemaja poole. Veel vähem sallis ta vene usku minejaid. Kraavi õigeusu kirik ehitati alles 1895. aastal. Seevastu talude ostu ajal oli õpetaja Gutglück rahva julgustajaks, kuna paljud muidu kartnud osta. 

1889. aastal sai Urvaste kirik oma praeguse sisekujunduse ja pikemaks ehitati torn. Õpetaja Carl Gustav Stein istutas kiriku ümber puid ja püsililli, lasi rajada surnuaia taha teerajad ja paigutada pingid. Tema tööd jätkas poeg Alfred Stein. 1919. aasta jaanuaris põgenes Alfred kommunistide eest ära Riiga. Kui ta aasta hiljem tagasi Eestisse pääses, ei tahtnud kogudus teda enam tagasi võtta. 

1889. aastal sai valmis Riia-Pihkva raudtee, mis sõitis läbi Urvaste kihelkonna. Hauka talu maale ehitati jaam. Selle ümber kasvas Hauka ehk Antsla alev, mis 1938 sai linnaks. Tänapäeval peetakse Antslas Eesti suurimat laata, Hauka laata ja Antsla võib kanda Eesti laadapealinna tiitlit. 

1911.-1912. aastal saabus Urvaste kihelkonda hulk saksa talupidajaid, kes rajasid Heimtali asunduse. 1939. aastal alustasid nad oma kiriku ehitust, kuid töö jäi sõja tõttu pooleli. Pärast eesti taasiseseisvumist viisid tollaste elanike järeltulijad töö lõpule. Heimtali kirik pühitseti 2002. aastal ja tegutseb praegu Urvaste koguduse abikirikuna. 

Teises maailmasõjas sai Urvaste kiriku katus kaks tabamust, mis ära parandati. 1960. aastal toodi kirikusse elekter. Õpetaja Elmar Pähn põgenes 1944. aastal Läände. 

1810. aastal ehitatud vennastekoguduse Lüüsi palvemaja suleti 1922. aastal politsei nõudmisel. Hoone ei sobinud enam rahva kooskäimiseks ja lammutati. Seepeale ehitas usklik vend Albert Nahksepp koos poja Albertiga uue palvemaja Antslasse. 1944. aastal leidis seal peavarju Aleksander Luhamets, kellest sai jutlustaja, köster, koorijuht, organist ja lõpuks ka Urvaste koguduse õpetaja. Nahksepa palvemaja sai tema poja Joel Luhametsa sünnikoduks. 

1944. aastast 1978. aastani teenis Urvaste kogudust õpetaja Robert Kannukene. Kuna ta vaimustus rootsi müstikust Swedenborgist, hüüti teda Taeva-Robiks. Kui Kannuke läks Keilasse, teenis Urvaste kogudust Paul Uibopuu ning seejärel Harri Mõtsnik. Viimane arreteeriti 1985. aastal nõukogudevastase tegevuse tõttu. 

Järgnesid pöördelised ajad. Urvaste kogudust teenis praost Villu Jürjo, kes Ülemnõukogu saadikuna hääletas 20. augustil 1991 Eesti riikliku iseseisvuse poolt. Samal päeval käis ta peaminister Edgar Savisaare jutul ja kutsus teda Võru praostkonna laulupäevale. Ajad olid ärevad. Keegi ei teadnud, mis järgmiseks pühapäevaks saab. Jürjo uskus, et küll me vastu peame, ja julgustas ka peaministrit, kes lubas seepeale Urvastesse tulla ja tänu Jumalale võis oma lubaduse ka täita.

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.