Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Vastseliina koguduse lugu.

13. sajandil kujunes Piusa jõgi piiriks Vana-Liivimaa ja Pihkvamaa vahel. Sada aastat hiljem teravnesid piiritülid. Venelased ehitasid Irboska linnuse ning Liivimaa ordumeister Burchard von Dreileben alustas 1342. aastal kahe uue kindluse – Aluliina (Alūksne) ja Vastseliina ehitust. Mõlemad pühitseti Neitsi Maarjale. Arvatakse, et Vastseliinas oli ametis sama meister, kes ehitas Tartu toomkiriku. Ja Dreileben oli sama mees, kes surus maha Jüriöö ülestõusu ning hõivas Põhja-Eestis eesotsas Tallinnaga. Vastseks kutsuti Vastseliinat sellepärast, et vana linnus asus Kirumpääl. Mõlemad kaitsesid Tartut Pihkva poolt tulijate eest. 

Ühel septembriööl 1353. aastal kostis Vastseliina linnuse tühjast kabelist imeilus muusika, küünlad süttisid ebamaises valguses ning kahe raudnaelaga seinale kinnitatud rist seisis ilma toeta keset altarit. Nii kestis see veel neli kuud hiljem ja kõik kabeli külastajad olid ime tunnistajaks. Valge risti ees tervenesid pimedad ja kurdid. See äratas tähelepanu ja avas südamed Jeesusele. Juba järgmisel aastal lubas paavst Innocentius VI kabeli külastajaile 40-päevase indulgentsi. Vastseliina kabel kujunes üheks olulisemaks palverännaku sihtkohaks Põhja-Euroopas. Linnuse meeskond valvas hoolikalt imelist risti. 

Legendi järgi olevat 1381. aastal piiranud Vastseliina linnust Moskva suurvürst sõjavägi. Linnuse kaitsjad palunud imelise risti ees Jumalat. Ime sündis koidikul, kui linnuse pealik lõpetas palve ja lennutas välja noole, mis pika maa pealt tabas suurvürsti. Vaenlane kohkus sedavõrd, et lõpetas piiramise ja lahkus. 1530. aasta inventariseerimise nimekirjas on mainitud kabelis rippuvat ambu. 

Linnuse kabelil oli suur tähendus ümbruskonna rahva vaimulikul teenimisel. Kui linnuse kõrvale tekkis alev, ehitati sinna kirik, mida on mainitud 1525. aastal. 

Liivi sõja ajal 1558 – 1582 oli Vastseliina venelaste valduses, seejärel anti üle poolakatele. Üks preester teenis siis korraga Vastseliina, Rõuge ja Kirumpää rahvast. Kui 1625. aastal algas Rootsi aeg ja ametisse astus esimene luterlik pastor Christer Henrici, teenis ka tema korraga Vastseliina, Rõuge ja Põlva kogudust. 

Kirik linnuse kõrval oli tõenäoliselt hävinud, sest 1634. aastal andis Rootsi valitsus korralduse ehitada uus, ja pastoraat ka. 1651. aastal pühitsetigi Vastseliina Katariina kirik. See puukirik põles Põhjasõjas. 1701. aastal viisid venelased õpetaja Johann Heinrich Thiele, kuulsa pietisti Philipp Jacob Speneri õpilase Pihkvasse vangi, kus ta varsti suri. Järgmine õpetaja Johann Boretius sai ametis olla vaevalt aasta. Kirik põletatud esimesel nelipühal koos rahva ja õpetajaga. Tõenäoliselt saadi Boretius siiski elusalt kätte ja viidi Novgorodi, kus ta ikkagi suri. Seega hävitati 1702. aastal nii Vastseliina linnus, alevik kui kirik. Linnust enam üles ei ehitatud. 

Raskel ajal teenis kogudust Heinrich Hertz, kes 1710 läks siit Paistusse ja osales Piibli tõlkimise töös. Vastseliina koguduse eest hoolitsesid Võnnu õpetaja Svenske ja Rõuge õpetaja Cavonius. 1722. aastal tuli Vastseliina õpetajaks Erich Timmermann. Ta oli varem teeninud Kambja kogudust, aga põgenenud venelaste eest Rootsi. Kui ta tagasi tuli, oli Kambjas juba uus õpetaja olemas. Uue koha leidis ta endale Vastseliinas. Ka järgmine õpetaja Michael Neoknapp oli Põhjasõja ajal Rootsi põgenenud ning seejärel kodumaale tagasi pöördunud. 

Õpetaja Timmermanni ajal 1725 sai ehitati uus kirik senisest kohast 7 km eemale, hilisema pastoraadi kohale. See väike puukirik kaua ei kestnud ja kitsaks jäi ta ka. 

1766. aastal ostsis Vastseliina mõisa Carl von Liphart (1719 – 1792), kes oli ühtlasi Tartu Raadi mõisa omanik. Temast sai Vastseliina kihelkonna patroon, kelle algatusel ehitati kivikirik praegusele kohale. Kirikut ehitati kolm aastat ning see pühitseti 23. septembril 1772. Kaks aastat hiljem muretseti sinna orel. 1843. aastal kinkis Liphart kirikule uue, 10-registrilise Kessleri oreli. Praeguse oreli ehitasid vennad Kriisad 1911. aastal. 

Vennastekoguduse ärkamist ei ole selle algusaegadel Vastseliinas mainitud, kuigi õpetaja Otto Wilhelm Eberhard oli koguni ise Herrnhutis käinud ja seal vendade tööga tutvunud. Ta suhtus vendadesse toetavalt, samuti järgmine õpetaja Theophil Schmidt, kes oli õppinud Halle ülikoolis. Oma hulgake moodustati Vastseliinas alles 1795. aastal. See koosnes 45 ärganust, kes varem kuulusid Rõuge vennaste hulka. 13 aastat hiljem oli Vastseliinas juba 360 ärganut. Esialgu käidi koos Raadi Jaani talus. Aastal 1808 ehitati Raadi külla palvemaja, mille pühitses õpetaja Georg Gottfried Marpurg. Õpetaja palus mõisnikke, et nad vennastekoguduse tööd ei takistaks, vaid püüaksid seda edendada, nagu mõned neist on juba teinud. Pisut hiljem ehitati palvemaja ka Marga külla. 

Kõige kauem, 45 aastat teenis Vastseliina kogudust õpetaja Gustav Masing, kes oli Õpetatud Eesti Seltsi liige ja lõuna-eesti murde uurija. Tema tööd Vastseliinas jätkas poeg Gustav Aleksander Hermann Masing, kes oli ametis 41 aastat. Tervet kogudust tundis ta nimepidi. 

19. sajandil kasvas koguduse liikmete arv 15 000-ni ja aeg oli kirik suuremaks ehitada. Kõigepealt ehitati ümber torn. See sai valmis kiriku 100. aastapäevaks 1872. Sajandi lõpul ehitati kirikule ristlööv koos uue altariruumiga. Arhitekt Robert Pohlmann valmistas projekti ja kirik pühitseti 14. novembril 1901 – kolm kuud pärast õpetaja Masingu surma. 

Koos ümberehitusega sai kirik uue kantsli, mis valmistati tammepuust. Puu toodi Liphartile kuuluvast Tartu Raadi mõisast. 

Vastseliina kiriku altarimaal koosneb kahest osast. Keskel on 19. sajandil valmistatud koopia Itaalia kunstniku Fra Angelico seinamaalist, mis kujutab ülestõusnud Kristust ja salvitoojaid naisi tühjas hauas. Koopia valmistas tõenäoliselt Woldemar Friedrich Krüger ning Vastseliina kirikule kinkis selle ikka Carl von Liphart. Varem oli kirikus maal, mis kujutas samuti ülestõusnud Kristust, maalitud tõenäoliselt Friedrich Ludwig von Maydelli poolt. See vana maal asub praegu Jõgeva koguduse majas. Kui Vastseliina altarisein 1922. aastal ümber ehitati, muudeti altarimaal suuremaks nõnda, et sellele lisati ümbrismaal, mis kujutab ingleid ja Püha Vaimu. Altarivõre keskel on kahe poolega värav, kaunistatud värviliste klaasidega. 

Vastseliina kirikus on neli kella, kõik pronksist. Kaks helisevad tornis – need on valatud 1765 ja 1787. Teised kaks puhkavad põrandal –  üks õige vana, 1728. aastast ja teine 19. ja 20. sajandi vahetusest. 

Vene usku minek oli Vastseliina kihelkonnas tagasihoidlik. Loodeti ikka paremat põlve. Minejad ei kuulanud mõisahärra hoiatust, et „olgu härg must või valge, vagu peab ta ikka ajama.“ Selgus, et pidigi. Paljud pöördusid tagasi luteri kogudusse, kuigi riigivõim seda takistas. Õigeusu kirik ehitati Puutli külla alles 1935. aastal ja sedagi Venemaalt siia asunud perede poolt. 

20. sajandil on kahel korral pidanud Vastseliina kirikuõpetaja sõja eest põgenema – 1918. aastal Eugen Mahr ja 1944. aastal Uno Plank. Sel ajal, kui Eesti Vabariigi koosseisu kuulus õigeusklik Petserimaa, on Vastseliinast ida poole laienenud ka luterliku kiriku töö. 1926. aastal pühitseti luterlik kirik Petseri linnas ja 1928. aastal Laura alevikus. 

Vennastekogudus elavnes Eesti Vabariigi päevil Tsiistre külas. Sealt sirgusid tulevased pastorid, vennad Evald Ilja ja Voldemar Ilja. Viimasest sai EELK Usuteaduse Instituudis kirikuloo professor, kes pühenduski vennastekoguduse ajaloo uurimisele. Iljade kodus Tsiistres varjas end noor Eenok Haamer, kui tal tuli elada metsavenna elu. 

Aastatel 1944 – 1971 teenis Vastseliina kogudust Ago Viljari, kes samal ajal luges Usuteaduse Instituudis Uue Testamendi aineid. Nõukogude ajal keelati kiriklike talituste pidamine kodus. Isegi surnut ei võinud kodust ära saata. Üks külamees aga väga palus, sest naine „kuuli är“ ja õpetaja oli nõus, kui paluja toob külanõukogust loa. Pärast matust kohtus õpetaja Viljari külanõukogu esimehega, kes oli pahane, et õpetaja uuest korrast kinni ei pea. Viljari otsis tolle mehe üles: „Sa ju ütlesid, et sa saad külanõukogust loa?“ Mees vastu: „Ma’ olõs tu lua saanu küll, a naa’ es annu’!“ 

Uuel ärkamisajal teenisid Vastseliina kogudust noored mehed. Õpetaja Jüri Vallsalu tuli Vastseliina õpetajaks 27-aastaselt, Ove Sander kõigest 20-aastaselt.

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.