Sangaste ja Laatre koguduse õpetaja Ivo Pill (pildil) kirjutab Lõuna-Eesti Postimehes avaldatud arvamusartiklis, et peab valitsuse otsust ligi kuuks ajaks jumalateenistused sulgeda selgeks ülereageerimiseks. Vaimulik kinnitab: „Kirik on valmis koos oma rahva ja kogukonnaga tooma ohvreid ja kannatama, kui on välja kuulutatud eriolukord nagu kevadel ja samal ajal oleksid suletud kõik muud ettevõtted peale toidukaupade ja majatarvete kaupluste ning apteekide.“ Kuna reegleid ei kohaldata aga ühtviisi karmilt kõigile ja mõned huvigrupid saavad arusaamatuid leevendusi, siis leiab autor, et praegusel juhul tundub otsus kirikutele „ärategemisena“.

„Ehk on see omamoodi vastus kiriku tõrksusele minna kaasa vasakliberaalsete väärtuste ja nõuetega. Paraku kirik ja tema õpetus on püsinud pea kaks aastatuhandet. Valitsused paremal juhul mõne aasta, ideoloogiad mõne aastakümne,“ märgib Pill. „Olukorras aga, kus tullakse vastu ärimaailma ja lõbustusbisnise soovidele, pole lootagi, et kiriku kiusamisega seisukord koroonarindel paraneks. Kuulda võtta tuleks meedikuid ja epidemiolooge, mitte huvigruppe ja ebakompetentseid ametnikke,“ leiab vaimulik.

Praeguste piirangute kohaldamise puhul kirikutele ei näe ta aga loogikat: „Suures avaras kirikus, kus olemas nii maskid kui desovahendid, saab hilistalvisel-varakevadisel ajal vähesed kirikulised paigutada nõnda, et vahed on palju suuremad kui kaks-kolm meetrit. Armulaua jagamiseks on ühekordselt kasutatavad vahendid nagu mujal maailmas.“

Kirikud ise pole oma käitumisega praegust otsust kuidagi õigustanud, leiab autor, sest terve aasta on kirikutes piiranguid järgitud eeskujulikult ning ka politseipatrullid on nähtuga rahule jäänud. „Jõulueelne kisa-kära-paanika päädis ju sellega, et kirikutest mingit koroonakollet ega «uut lainet» ei puhkenud, nagu paniköörid ja kirikuvihkajad kraaksusid. Kogudused on distsiplineeritud, kantakse maske, istutakse hajutatult ja täidetakse koguduse töötajate korraldusi.“

Ülepingutatud hirmukampaania takistab inimesi tulemast ka sinna, kus tõepoolest ohutu viibida, leiab Ivo Pill. Kirikutes on praegu takistatud on nii jumalasõna kuulutamine, sakramentide talitamine kui vaimulike talituste läbiviimine. Talitused, mida kannatab edasi lükata, näiteks laste ristimine või pühapäevakool, on kogudused tema sõnul nagunii edasi lükanud. Teenistused võetakse videosse ja tehakse kättesaadavaks sotsiaalmeedias, et side koguduseeluga ka vahepealsel ajal ei hääbuks. „Vaimulikel ja töötegijatel on ju ka omal süda sees ja mõistus peas,“ tuletab vaimulik meelde enesestmõistetavat.

Kirikuuksed jäävad aga avatuks ja võimalus hingehoidlikeks vestlusteks jääb koguduseliikmetele alles, kinnitab Ivo Pill. „Mingit kiriku lukkupanemist ei toimu.“ Maavaimulikuna, kes ei ole pidanud paljuks ise oma abivajavate koguduseliikmete juurde minna, lisab ta, et jätkub ka hädavajalik hoolekandetöö, näiteks toidupanga pakkide laialivedu abivajajatele. „Maakohas ei ole taksoteenust ega Bolti või Wolti, kes inimesi teenindaksid. Pealegi on paljudel pensionist sõltujatel pensionipäeva eel rahaga asi sealmaal, et ei jätkuks ajalehtegi osta, rääkimata taksoga sõitmisest või restoranist toidu kojutellimisest.“

Lõpetuseks toob Ivo Pill ametnike ja poliitikute eluvõõruse iseloomustamiseks võrdluse: „Kummastav on mõne poliitiku marie-antoinette’lik mõtteviis, kes samuti – kuuldes et pariislastel pole leiba – sõnas sinisilmselt: «Söögu siis ometi saiakesi.» Prantsusmaa lihtsameelse kuninganna maine teekond lõppes aga teadagi kus ja kuidas. Ja see pole vihakõne, vaid karm ajaloofakt.“

1