2. pühapäev pärast nelipüha. Tänase päeva teema on Kaduvad ja kadumatud aarded. Palvesõna ütleb Järva praostkonna abipraost, Ambla ja Aegviidu koguduste õpetaja Tõnu Linnasmäe.

Jeesus ütles: “Kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle.” Mt 16:25

Tänase päeva kirjakohale (Mt 16: 24-27) eelneb Jeesuse ja Peetruse vaheline vestlus, kus apostel tunnistab Jeesuse Messiaks, elava Jumala Pojaks.

Peetruse tunnistus ei lähtu inimlikust tarkusest ega taibukusest, vaid see on antud talle Jumalast. Ja ta ei tee seda üksi enda nimel, vaid ka oma kaasjüngrite nimel. Tihti on just Peetrus see, kes toob esile ja ütleb välja selle, mida teised jüngrid alles mõtlevad, kaaluvad ja vaagivad. Tema temperament ja iseloom on sellised. Peetrus ei toimi vanasõna kohaselt: üheksa korda mõõda ja üks kord lõika! Temal käivad need asjad mõnigi kord paralleelselt ja samal ajal. Selle tõttu lõikab ta mõnigi kord ka valusalt omale näppu. Kuid  ta ei karda riskida, tema sooviks on kogeda, näha ja õppida uut ja seniolematut. Kuna ta tegutseb siiras usus  ja südame sunnil, saab ta ka võimaluse, peale oma eksimusi, üles tõusta ja veelgi kindlamalt Jeesust järgida.

Tunnistades oma meistri Messiaks ja elava Jumala Pojaks, ei oska siiski Peetrus ette näha, mida see auline tiitel tema  õpetaja jaoks tähendab ja kaasa toob. Ja eks Jeesusel ole ka veel Ketsemani palvevõitlus võitlemata.

Peetruse tunnistuse peale räägib Jeesus esimest korda jüngritele, et Jeruusalemma minnes tuleb tal seal palju kannatada vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning ta peab tapetama ja kolmandal päeval üles äratatama. Peetrust puudutab see Jeesuse tunnistus ja ettekuulutus hingepõhjani. Ta austab ja armastab oma õpetajat ja meistrit kogu hingest ning Jeesuse kannatused ja surm ei mahu mitte kuidagi tema tulisesse  südamesse.

Kui teised jüngrid on ilmselt alles jahmunud selle Jeesuse tunnistuse peale, siis Peetrus asub tegutsema. Oma kõige parematest ja üllamatest inimlikest mõtetest ja soovidest lähtuvalt kutsub ta Jeesuse kõrvale ja hakkab teda hoiatama: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!“

Kuidas oleksime toiminud meie antud olukorras? Ilmselt samamoodi, kui Peetrus.

Siimon Peetrus ei mõista veel päriselt, millised on kaduvad ja millised on kadumatud aarded. Ta tahab hoida talle väga olulise ja tähtsa inimese, oma õpetaja ja meistri tervist ja elu. Tal on oma plaan ja visioon, mida nad koos Jeesuse kui Messia ja kaasjüngritega Jeruusalemmas peale hakkaksid ja ellu viiksid.

See plaan ei ühti kuidagi Jeesuse kannatuste ja surmaga. Ta ei mõista veel, et Jeesuse surma ja ülestõusmisega avanevad kadumatud ja igavese elu aarded.

Jeesusegi jaoks on talle nii olulise jüngri hoiak ja üleskutse tõsiseks kiusatuseks. Inimlikult on niigi lõpmata raske minna vastu oma kannatustele ja surmale, pealegi kui sa oled süütu ja ilma patuta. Seetõttu kasutab ka Jeesus siinkohal vastuseks Peetrusele karme sõnu: „Tagane, vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimeste viisil.“

Jumala viis ja perspektiiv tundub meile inimlikult võttes ränk ja ülekohtune. Kuidas võiks Jumal küll juhtida oma Ainusündinud Poja kannatuste ja surma teele. See on nõnda, kui me ei näe ja ei mõista Jumala suuremat plaani. Meie kõikide lunastust ja meie patukaristuse kandmist.

Selleks, et me inimestena võiksime pärida kadumatud aarded, on Jumal toonud oma Poja läbi lõpmata suure ohvri.

Kui palju oleme valmis ja võimelised seda mõistma ja endile teadvustama? Sellest saame aimu, kui järgime Jeesuse üleskutset: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!“

Ilma ristikandmiseta on raske mõista ka Jeesuse lunastusteo suurust ja tähendust. Nii nagu Peetrus antud loos, nii ka meil on kalduvus järgida parimaid inimlikke püüdlusi ja kavatsusi. Vaja on aga alandlikku meelt ja kuuletumist Jeesusele ja tema tahtele. Ja kui meil tuleb selle tõttu ka oma mina kõrvale panna ning raskusi ja katsumusi taluda, siis ei pruugi see meie jaoks veel sugugi häda ja õnnetus olla. Vaid ristikandmine, millest Jeesus on rääkinud ja millest ka tema järgijad osa saavad, viib meid kadumatute aarete ja igavese elu lättele. 

Palugem: Issand Jeesus! Anna meile tarkust ja arukust järgida sind ja sinu tahet. Teha seda ka siis kui meid tabavad raskused ja kastumused. Luba meil näha ja mõista, et ristikandmine sinu järel käies, ei ole häda ega õnnetus, vaid tee mis viib meid kadumatute aarete ning igavese elu lättele. Aamen.