5. pühapäev pärast nelipüha. Palvesõna ütleb Tapa Jakobi ning Järva-Madise Püha Matteuse koguduste õpetaja Valdo Reimann.

Tänane pühapäev kannab nimetust „halastage”. See tuletab meile meelde, et me patused ja eksijad inimesed oleme. Me tahame küll oma pürgimustes paremaks saada, aga tihti on see ürgne „mina” meist tugevam. Aga siiski ei ole Tema halastused veel lõppenud ja võime selle läbi edasi minna.

Luuka evangeelium 13: 1-5 jutustab meile hukatud galilealastest, kes nagu seal öeldakse, ”segati ohvrite verega”. Peaaegu igal päeval loeme uudistest, kuidas on hukka saanud inimesed kuskil maailmas ka õnnetuste või sõdade läbi. Ja kui see on tihti nii tavaline, siis me ei pööra sellele üldiselt ka tähelepanu. Teine lugu on aga siis, kui see puudutab meid või meie omakseid, sõpru. Siis mõistame asja traagilisust, tunneme leina ja ka sündmuse kohutavust.

Kaks nädalat tagasi mälestasime meie rahva jaoks kurba aastapäeva – juuniküüditamist. Meie rahva seast viidi paremad pojad ja tütred suunaga tundmatule maale ja nagu me hiljem teame, paljud neist ei tulnud sealt tagasi. Ja hiljematel aastatel küüditati veel mitmel korral. Kui tookord oleks see võim edasi kestnud, ei oleks võibolla ühtegi eestlast enam siin.

Aga Jumal tahtis teisiti. Kuri pidi langema ja vangilaagrite väravad avanesid, paljud jõudsid taas tagasi ja said siin taas oma elutööd jätkata.

Selle üle peaksime mõtlema meiegi täna taas vabal maal. Kes oleme meie, et Jumal meid nii hoidnud on? Miks pääsesime meie ilma selliste kannatusteta? Kas olime paremad kui teised? Vaevalt küll. Meil oli õnne, et taastasime iseseisvuse ilma ühegi ohvrita. Teistel rahvastel nii lihtsalt ei läinud.

Oleme juba 30 aastat vaba rahvas vabal maal. Me ei tohiks ära unustada neid aegu, kus see, mis praegu iseenesest mõistetav on, nii ei olnud. Kus seda, mida kodus räägiti, ei tohtinud koolis ega tööl mainida. Hirm oli veel nii lähedal, rahvas ei olnud seda veel unustanud.

Eks usuga on sama asi. Mäletan, et kui olin laps, kuidas kirikud olid palvepäeval, surnutepühal ja vana-aastapäeval palvetajatest tulvil. Kuidas vanad naised nutsid, kui kirikuõpetaja rääkis. Kui suured olid piltidel leerid, eriti aastatel 1956-57, kui rahvas Siberist tagasi tuli. Inimeselt, keda püüti „uueks inimeseks kasvatada”, ei saanud ära võtta esivanemate poolt õpetatud usku. Muidugi oli palju ka neid, kes langesid ja muutsid meelt.

Täna on meil kõik vabadused uskuda. Või mõtleme, et saime kõik „iseenese tarkusest”. Inimkond on ju sama haavatav või veel rohkemgi kui vanasti. Jeesuse meeleparanduskutse on sama aktuaalne kui 2 tuhat aastat tagasi. Avame siis oma südamed, et Jumal halastaks meie vaeste patuste peale.

Palugem: Armas Jumal! Ma seisan patusena Sinu ees. Mu teod ja mõtted ei ole väärt Sinu ees. Ometi oled Sa mind terve eluaja hoidnud ja andnud mulle võimaluse Sinu sõna kuulutada ja Sind teenida. Anna siis mulle ja meie rahvale veel aega, et võime Sinu ette tulla oma koormaga, Sina halastad, Sina mõistad ja kuuled meie palveid, Sina saad aru meie hädadest. Ole siis meiega ja kanna meid ka edasi oma süles. Jeesuse nimel aamen.

2