Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Tarvastu koguduse lugu.

Kui Modena piiskop Wilhelm 1225. aastal Sakalasse jõudis, leidis ta Võrtsjärve äärest Tarvastu kihelkonna ja hiljuti pöördunud eestlased. Ta õpetas neid hardalt ja manitses, et nad mitte kunagi meie issanda Jeesuse Kristuses usust ei taganeks.

Aastal 1234 teenis Tarvastu kogudust preester Gottfried. Kirik oli tõenäoliselt puust, 1329. a. põletasid leedukad selle rüüsteretke käigus maha. 

14. sajandil ehitas Liivimaa ordu Tarvastusse linnuse, mida valitses Viljandi komtuur. Ligikaudu samal ajal võis alata ka Tarvastu kivikiriku ehitus. Kolmelööviline kodakirik sarnanes ehituslikult Rannu, Halliste ja Põlva kirikutele. Enne ordulinnust võis samal kohal olla kunagine muinaslinnus. Kihelkonna lõunaosas meenutab viikingiaega Vooru linnamägi. Tarvastu kirikust 14 km põhjapool Riuma küla Mulgi talu lähedal teab rahvapärimus nimetada kunagise mungakloostri asukohta ning Mõnnaste küla Jõgeva talu mail katolikuaegse kabeli ehk Annelombi kiriku asukohta. 

Alates 1410. aastast peatusid Tarvastus sageli ordumeistrid. Seetõttu ehitati linnusesse uusi võlvitud ruume, tugevdati müüre ja lisati kaitsetorn. Sellegi poolest vallutasid 1481. aastal linnuse Moskva ja Pihkva väed ja 1501. aastal rüüstasid venelased kihelkonda koos tatarlaste väesalgaga. 

Pikemat aega elas Tarvastu lossis ordumeister Heinrich von Galen. Ta valiti ametisse umbes 70-aastase mehena. Küllap oli see kompromiss ordu katoliikliku ja protestantliku tiiva vahel. Galen eelistas siiski protestante, viis mitmes konvendis sisse luterliku kirikukorralduse, ent säilitas ordu katoliikliku struktuuri. Ta toetas eestikeelse luterliku katekismuse trükkimist ning suri 1557. aastal Tarvastus. Ka järgmise ordumeistri Wilhelm von Fürstenbergi elukohaks oli Tarvastu loss – tõsi küll, seda alles pärast tema ametist tagandamist. 

1560. a. vallutasid Vene väed Tarvastu, järgmisel aastal vallutasid selle poolakad, siis jälle venelased, 1577 rootslased, kes pidid linnuse kohe venelastele tagastama ning alates 1582. a. kuulus Tarvastu poolakatele. Siin asus staarostkonna keskus ning lossi paigutati ungari heidukkidest (ratsaväelastest) koosnev meeskond, keda käsutas asestaarost Kaspar Zilninsky. Tema imeilusa, kuid õela tütre Danusia armuintriigid lõppesid neiu tapmisega 1596. aastal Zdenko Wierzinsky poolt. Süüdlane põgenes koos Janusz Grczezinskyga. Põgenemisel süütasid nad püssirohu lao. Plahvatus muutis linnuse rusuhunnikuks ning tappis 37 lossielanikku. Loss on tänaseni varemetes. 

Tarvastu kirik jäi Liivi sõjas ilma oma võlvidest. Rootsi ajal kirik taastati ning sellele ehitati puidust haritorn. Esimesed luterlikud pastorid olid siin soomlased, sh Stephan Callenius, kes 40-aastase ametiajaga on Tarvastu kogudust kõige kauem teeninud vaimulik. Calleniuse äi oli eesti keele grammatika koostaja Heinrich Stahl. Stephan Callenius suri Tarvastus vaid aasta enne Põhjasõja algust. 

1727. aastal kutsuti Tarvastu koguduse õpetajaks Johann Friedrich Körber. Ta oli Jena ülikooli haridusega andekas mees, kreekakeelsed värsid voolasid ta sule alt kerge vaevaga isegi Liivimaa ududes. Körber õppis kiiresti ära eesti keele, oli hea jutlustaja ning koguduse poolt armastatud. Ta oli külalislahke ja helde ning tundi huvi ajaloo vastu. Olulise panuse andis ta koolihariduse edendamisse Tarvastu kihelkonnas. 

Körberil olnud armastus Tarvastu aadlipreili vastu, kuid viimase isa ei võtnud „talupoja õpetajast“ kuuldagi ning kavatses väimehekandidaadi kõrvaldada. Selleks maksis ta ühele talupojale, kuid see läks enne tapatööd armulauale ja tunnistas asja oma õpetajale üles. Körber abiellus hoopis Tarvastu eelmise kirikuõpetaja lesega ning leidis nõnda hea ja vaga abikaasa. 

Körberi ajal jõudis Tarvastu kihelkonda vennastekoguduse ärkamine. 1747. aastal tuli herrnhutlane Heinrich Dotler Ebers koduõpetajaks leitnant Johann Friedrich von Krüdeneri juurde. Samal aastal asus Tarvastu kogudust teenima pietistlike vaadetega õpetaja Johann Christoph Schmidt. 

1771. aastaks oli Tarvastu kogudus nõnda kasvanud, et kirik jäi kitsaks ning see tuli suuremaks ehitada. Meister Johann Christoph Knauti juhtimisel ehitati kirik lääne poole pikemaks, ühtlasi püstitati torn. Lisaks rajas õpetaja Lenz pastoraadi pargi, istutas kased ning korrastas vana õunaaia. Ta kutsuti siit Tartu Jaani kogudusse ning temast sai eesti ja soome-ugri keelte lektor Tartu ülikoolis. 

Õpetaja Johann Adam Andreae oli suurepärane inimeste tundja, südamlik ja helde meelega. Rahvas nimetas teda ingliks. Oli ka neid, kes tema vastu ülekohtused olid. See kurvastas õpetajat ning ta jätkas oma tööd Helme koguduses. 

Järgmiseks Tarvastu kirikuõpetajaks sai Riia toomkooli rektor Johann Moritz. Ka Tarvastus kandis ta hoolt ennekõike kooliõpetuse eest. Rahva õpetamine oli talle üks armas töö. 

Õpetaja Karl Ernst Berg oli andekas mees. Temast sai hiljem Liivimaa piiskop ehk kindralsuperintendent. Ka järgmine õpetaja, dr Heinrich Pässler kutsuti Tarvastust ära kõrgema ameti peale – temast sai Tallinna toomkoguduse ülemõpetaja. Paraku suurtele annetele ja kõlavate tiitlitele vaatamata kannatas kogudus sel ajal vaimuliku põua all. 

Olukord muutus aastal 1815, kui kadusid takistused vennastekoguduse töölt. Rahva seas levis usuline ärkamine. 1818. a. ehitati Uue-Suislepa palvemaja. Töö laienes ja kolm aastat hiljem ehitati palvemaja ka Tarvastusse. Teiste seas oli Tarvastu vennastekoguduse lugejaks Kooli-Aadu, kelle pojast Johannes Rennitist sai kirikuõpetaja Kambjas ja Põltsamaal. Aadu vennapoeg Andres Rennit kirjutas luuletuse „Mu meelen kuldne kodukotus“. Luuletuse viisistas naabrimees Tõnis Tamm. Tõnise tütar Aino Tamm oli laulja ning poeg Jaan Tamm Tallinna Konservatooriumi direktor. Olulise panuse andsid eesti rahvuslikku liikumisse Tarvastu köster Hans Wühner ja kirjanik Ado Reinvald. Tarvastust on pärit kunstnik Tõnis Grenztein, ajakirjanik Ado Grenztein, maadleja Martin Klein, peaminister Ado Birk, dirigent Juhan Simm, kirjanik Johannes Semper, näitleja Hendrik Toompere, peapiiskop Jaan Kiivit vanem ja kirikuõpetajad Martin Lipp, Jaak Varik, Andres Põldmets, Adolf Greinert, Leberecht Greinert, Aleksander Alver, Jakob Jalajas, Juhan Jõgi, Hans Rebane ja Peeter Parts. 

Õpetaja Justus Mickwitz uppus õnnetul kombel Võrtsjärve, tema mantlipärija Paul Carlblom seisis aga vennastekogudusele vastu. Lisaks pidi Carlblom nägema, kuidas inimesed rändasid välja „soojale maale“ ja teised läksid Suislepa õigeusu kogudusse. Õpetaja Carlblom suri kodus haigevoodis pühapäevase jumalateenistuse ajal. Samal ajal asendas teda kirikus Georg Eisenschmidt, kellest saigi Carlblomi mantlipärija. 

Pärast Eisenschmidti oli kogudus neli aastat ilma õpetajata, kuna nii kaua kestis vaidlus selle üle, kellel on õigus kirikuõpetajat valida. Rahvuslusest haaratud kogudus oleks soovinud Hugo Treffnerit, kuid valiti Mihkel Jürmann, kellest sai üldse esimene eesti rahvusest praost. Kusjuures Viljandi praostkond oli ka esimene, kus eesti soost vaimulikud suure ülekaalu saavutasid ning Viljandi praostkonnast sai alguse eesti vaba rahvakiriku loomise idee. 

6. mail 1892, kui Mihkel Jürmann pidas kirikus leeritundi, süttis pikselöögist Tarvastu kiriku torn ja kogu kirik põles ära. Altarimaal õnnestus akna kaudu välja viia. See on maalitud 1859. aastal Dresdenis kunstnik Theodor Thieme poolt. Pildil on kujutatud Jeesust ristil ning risti all Maarja Magdaleenat, Jeesuse ema Maarjat ning jünger Johannest. Põlevast kirikust õnnestus päästa ka kolm kroonlühtrit ning imekombel jäi alles 1771. aastal valmistatud tornikukk. 

Ülesehitustöid juhtis Gustav Beermann. Uus torn on 73 meetrit kõrge. Taastatud kiriku pühitses piiskop Hollmann 5. detsembril 1893. Vana altarimaal paigutati uuele valgest marmorist altarilauale. Altariseina ehivad puust inglifiguurid, mille nikerdas kohalik ühe (vasaku!) käega meister Jaan Viira. Suure kiriku ehitas Tarvastu kogudus ilma välise abita. 

2 manuaali ja 22 registritga oreli valmistas August Terkmann 1911. a. 

19. sajandi lõpul hakkasid Tarvastu mõis ja kirikumõis müüma Mustla kõrtsi juurde ehituskrunte. Sündis Mustla linn, tänane alevik. Maailmasõdades jäi Tarvastu kirik terveks. Eesti Vabariigi ajal tegutses kihelkonnas veel kaks vennastekoguduse palvemaja. 

Nõukogude võim raputas Tarvastut kõvasti. Pärast õpetaja Eduard Salumäe lahkumist teatas koguduse juhatus Konsistooriumile, et nad ei soovigi enam õpetajat, sest ei suuda teda ülal pidada. Kassapidaja Mari Tamm ei leppinud otsusega. Kuna Siberi vangilaagrist naasnud Harri Haamerit ei lubatud tagasi Tartusse, oli ta valmis tulema Tarvastusse. 31 aastat teenis Tarvastu kogudust legendaarne vaimulik Harri Haamer. Tema matusepäevast kujunes 1987. aastal suursündmus Eesti uue ärkamise loos. 

Pärast Taadi surma teenisid Tarvastu kogudust pojapojad Naatan Haamer ja Markus Haamer. Alates 2007. aastast on kogudus olnud naisvaimulike teenida.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

2