Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus avati parvlaeva “Estonia” hukkumise aastapäeval 28. septembril mälestustahvel. Kogudus peab oluliseks, et hauakünka puudumisel oleks kirikus koht, kus hukkunud lähedasi meenutada ja neile küünal süüdata.

Ühislauluga “Elu on kui meri” alanud pühitsemistseremoonia viis läbi koguduse õpetaja Arho Tuhkru, kes tänas kunstiteose valmimisel osalenuid. Üks neist, toonane Kesklinna vanem Jüri Ott kaotas traagilises õnnetuses venna. Ott meenutas õnnetusejärgset septembripäeva aastal 1994, mille lohutamatus oli võrreldav sellise traagilise sündmusega nagu küüditamine. “Lein, totaalne valu, milles inimesed abi ei saanud. Meie süsteemid, mis peaksid seda andma, ei töötanud. Ainukene koht, kust inimesed said lohutust, innustust edasi elada ja oma valule, leevendust, oli kirik,” ütles ta ning lisas, et Toomkogudus oli esimene, kes avas hukkunute mälestuseks stendi. “Me kõik olime kirikus ja uksed olid avatud. Väga palju inimesi käis siit läbi ja pikka aega.”

Jüri Ott tunnustas ühena hukkunute lähedastest mälestustahvli loonud Mati Karminit: “Tahaksin öelda seda, et sa, Mati, oled teinud meie leinajatele, ja täna veel sügavat valu tundvatele inimestele koos kiriku ja nõukoguga ühe suure ja tänuväärse teo. Meil on alati koht, kuhu tulla, sest meil ei ole seda kallist hauaküngast, kuhu minna, aga me saame tulla siia ja meenutada oma kalleid inimesi.” Ott lausus: “Ühiskond on siis tugev, kui ta ei unusta. Toomkirik on täna andnud meile selle võimaluse, et me ei unusta oma kalleid.”

Kunstnik Mati Karmin sõnas: “Siin kirikus omandab sõna tõde palju suurema tähenduse. Tänasel päeval oli hea teada., et Eestis leidub suurepäraseid mehi, kes tahavad Estonia hukkumise kohta täit tõde teada saada. Lõppude lõpuks on tõde alati olemas. See tahvel on järgmine sammuke tõe ja teadmiste poole, mis aitab meid ühendada kadunud inimestega. Veelkord kaastunne kõigile leinajatele! Aitäh kõigile ja olge hoitud.” Palvuse lõpus süüdati mälestusküünlad.