Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Mõisaküla koguduse lugu.

Mõisaküla on Eesti kõige väiksem linn. Esimene rong sõitis läbi Halliste kihelkonna 5. oktoobril 1896. Tee viis Pärnust Valga poole läbi Mõisaküla. Kaks aastat hiljem avati liikluseks Mõisaküla-Viljandi raudtee, mis aastaks 1900 ühendati Tallinnaga. 

Esialgu nimetati Abja mõisa maal asuvat sõlmjaama Laatre jaamaks, sest läheduses asus Ruhja kihelkonna Laatre mõis. Aastal 1900 nimetati jaam ümber Mõisakülaks, kuna 4 km kaugusel oli sellenimeline postijaam ja 18. sajandi lõpust pärinev kõrts. Tänapäeval on Eestis vähemalt 12 Mõisaküla. Enamik neist on külad, ainult üks on linn. 

Kiirelt areneval raudteevõrgul kasvasid kaubaveod. Kuna Abja ümbrus oli traditsiooniline linakasvatuspiirkond, rajati 1909. aastal Mõisaküla linaketrusvabrik. 1920 sai Mõisaküla aleviks, raudteetöökodadest said tehased, kus remonditi isegi vedureid. Alevis käis vilgas seltsielu. Siin oli kool, raamatukogu, arstipunkt, puhkpilliorkester ja tehasetööliste saun. Puudus veel kirik. 

Esimesena sai Mõisakülas valmis õigeusu Püha Vaimu kirik. Õigeusklik president Konstantin Päts annetas kiriku heaks 250 krooni. 1922. aastal loodud õigeusu kogudus võis kiriku pühitseda 1933. aastal. 

Umbes samal ajal sündis Mõisakülas ka luterlik kogudus. 5. detsembril 1926 pidas EELK Pärnu praost Woldemar Schultz Mõisakülas uue koguduse asutamise koosoleku. 19. veebruaril kinnitas Konsistoorium koguduse asutamise ning 1927. aasta juunis peetud Kirikupäeval võeti Mõisaküla kogudus pidulikult EELKsse vastu. Esimene avalik jumalateenistus peeti Mõisakülas 8. mail 1927. a. 

Eesotsas Julius Kosenkraniusega asus kogudus südilt oma kiriku ehitamisele. 1929 muretseti kirikualune krunt, projekti valmistas arhitekt Alar Kotli. Nurgakivi pandi Mõisaküla Maarja-Magdaleena kirikule 14. mail 1933. a. ja uue kiriku pühitses piiskop Hugo Bernhard Rahamägi madlipäeval, 22. juulil 1934. a. 

Kirikut kattis nõgusa räästaga kelpkatus, torni 8-tahuline ülaosa järgis Põhjamaade puust maakirikute ehitustavasid. Kui kiriku välisviimistlus valmis sai, pühitses Viljandi praost Bernhard Steinberg Mõisaküla kiriku uuesti 25. augustil 1935. a. Aasta hiljem võeti kasutusele kunstnik Richard Kivitilt tellitud altarimaal, mis kujutab Jeesust, kelle käsivarrest hoiab kõvasti kinni laintesse vajumas Peetrus. 

Oreliga läks hästi. Ühelt Läti orelimeistrilt saadi pill väga soodsatel tingimustel. Sellel oli kümne registrit, kaks manuaali ja pedaal. Mõisaküla kirikut on nimetatud 1930. aastate puidust sakraalarhitektuuri tippteoseks ja arhitekt Alar Kotli üheks suurejoonelisemaks tööks.

Nii õigeusu kui luteri kiriku ehitas rahvas üles omal jõul. Kummalegi kogudusele pühitseti oma surnuaed: õigeusu kogudusele 1925. a. ja luteri kogudusele 1939. aastal. 

Esialgu teenis Mõisaküla kogudust Halliste õpetaja Erwin von Dehn, kiriku ehituse aegu aga Sindi õpetaja Emil Paigaline. Oma õpetaja sai kogudus 1935. aastal. Koguduse liikmed olid peamiselt alevi elanikud ja mõned ümbruskonna taluperemehed. 

1938. aastal omistati Mõisakülale linna staatus. Mõisaküla oli kiiresti arenev tööstuslinn, üks jõukamaid Eesti väikelinnade seas. Linnas oli 357 eluhoonet ja 2421 elanikku. Siin asus kohus, advokatuur, notar ja tolliamet. Kodulinnale tõi kuulsust tõstja Arnold Luhaäär, kes tõi 1928. aastal Amsterdami ja 1936. aastal Berliini olümpiamängudelt koju pronksmedali. 

Alates 1939. aastast oli koguduse õpetaja Juhan Sõmer ühtlasi Mõisaküla linnapea. 

1943. aastal kutsuti õpetaja Sõmer Pärnu Niguliste kogudusse, kuid peagi ta põgenes sealt edasi Saksamaale. 1944. aastal hävis lahingutegevuses ja põlengus umbes 75% Mõisaküla tööstus- ja 60% elamispinnast. Oli ime, et kirik jäi alles. 

Mõisaküla kogudust teenisid paljud kirikuõpetajad ja mitmed päris lühikest aega. Kõige kauem oli ametis Johannes Laurson, kes saabus 1956. aastal Siberi vangiaagrist ning teenis Mõisaküla kogudust kuni oma surmani 1975. aastal. 

Nõukogude ajal tunnistati Mõisaküla perspektiivituks linnaks ning riiklikke vahendeid linna arenguks ei suunatud. Alates 1973. aastast lõpetati järk-järgult Mõisaküla läbinud raudteeliiklus. Aastal 2008 võeti raudtee üles. 

30. aprillil 1983. a. kirik süüdati ning see hävis tules. Päästa õnnestus altarimaal ja terveks jäi torni rist. Jumalateenistusi peeti seejärel teisel pool teed asuvas kogudusemajas, mis on ehitatud 1960. aastatel. 

Seitse aastat pärast kiriku põlemist koostas arhitekt Raul Vaiksoo kiriku taastamisprojekti. Eesmärk oli ehitada kirik üles võimalikult sarnasena endisele. Ehitustöid alustati 30. sepembril 1995. a., kui õpetaja Raivo Asuküla pühitses Mõisaküla kiriku nurgakivi. 

1997. aasta suveks sai valmis kiriku sõrestikkonstruktsioon, seejärel laoti seinte sisekülgedele täiendav Fibo plokkidest müür. Nii suurendati konstruktsiooni jäikust, lihtsustati siseruumi krohvitöid ning parandati tuleohutust. Plokid annetas Alar Kotli noorem sugulane Eero Kotli. Oluline osa ehitusest valmis 1999 kevadsuvel ja sügiseks sai hoone katuse alla. 

Veel 1999. aasta kevadel käis praost Jaan Tammsalu koos Viljandi maakonna kultuuriväärtuste komisjoniga Mõisakülas ja vaatas vihma käes seisvat kiriku sõrestikku. Komisjon ei uskunud, et see lähitulevikus katuse alla võiks saada. Soovitati püstipandud prussid ladustada ja jätta paremaid aegu ootama. Koguduserahva usk oli aga suurem. Endise kauni puukiriku vundamendile kerkisid taas pühakoja seinad. 27. augustil 2000. a. pühitses praost käärkambri, kus kogudus sai hakata jumalateenistusi pidama. Jaan Tammsalu kinkis kogudusele altaripiibli. Selgus, et eelmise oli kinkinud kiriku esmapühitsemisel Pärnu praost August Arumäe. 

Ehitust toetas külade uuenduse ja arendamise investeeringu toetusega Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet. Lisaks koguduse liikmetele toetasid annetustega kiriku ehitust Mõisaküla linna elanikud ja sõbrad lähemalt ja kaugemalt. Abikäe ulatas Nurmijärvi sõpruskogudus Soomest. 

Aastal 2008 paigaldati kirikule uksed, aknad, välissoojustus ja välisvooder ning valati soojustatud betoonpõrand. Hiljem sai põrand puitkatte. Kiriku pingid kinkis Saksamaalt Bramsche sõpruspraostkond. Tulest pääsenud rist tõsteti 2009. aastal taas kiriku torni. Avar pühakoda on nüüd üles ehitatud. 

2011. aasta jõuluõhtul helisesid Mõisaküla kiriku tornis kaks uhiuut kella, mis valati Saksamaal: väiksem kaalub 70 kg ja suurem 140 kg. Väiksemal kellal on kujutatud neitsi Maarjat ja sõnad: „Mu hing ülistab Issandat!“ Suuremal kellal on luterroos ning sõnad „Au olgu Jumalale kõrges!“ 

Igal kevadel enne lõpuaktust tulevad kiriku juurde Mõisaküla Põhikooli 9. klassi õpilased, et istutada kiriku lähedusse puu. Sügisel enne õppeaasta algust õnnistatakse jumalateenistusel Mõisaküla kooli 1. klassi lapsi. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

1