Vaimulikuna ei saa ega pea me siduma inimesi omaenda karisma, oskuste või isiku külge, vaid peame osutama teed Kristuse poole, tõelise evangeeliumina. See vabastab iseenda liiga tõsiselt võtmisest: kui Jumal tahab kedagi kutsuda, valgustada, pühitseda ja õndsaks teha, siis teeb ta seda minu poolikusele ja küündimatusele vaatamata. Kui ma mõnel hetkel olen tohtinud kellelegi ta vaimulikul teel abiks olla, siis on see pigem Jumala arm ja ettehoole kui minust endast lähtuv.