Kas me suudame uskuda, et on võimalik ja vajalik hakata peale just sellest: armastada oma emakeelt ja isamaad, riiki ja rahvast, peret ja naabreid, kirikut ja kogudust, ametnikku ja poliitikut, kodanikku ja peaministrit, maskikandjat ja maskivastast, väljarändajat ja tagasitulijat, edukat ja kibestunut – armastada Eestit niipalju, et see armastus annaks sihi ja sügavuse meie tööle ja pingutusele? Et töö ja pingutus kasvaksid välja armastusest, mitte vastupidi?