Kas jutt 700-aastasest orjaajast on üksnes kirjanduslik liialdus?

Meie rahvuslikus eneseteadvuses istub alaväärsus ja vastandumine, sest enamik tänapäeva Eesti täiskasvanud kodanikke on 700-aastase orjapõlve mantra taustal üles kasvanud. Juurdunud hoiakuid ei ole suutnud muuta ka tänapäevane märksa mitmekesisem käsitlus meie rahva ajaloost, tõdevad tänases Eesti Päevalehes ilmunud artiklis ajaloolane Ivar Leimus ja ajaloohuviline Mati Nuut. Nad väidavad, et pärast ristisõda eestlaste elujärg paranes ning müüt 700-aastasest orjaajast ei vasta tõele. Vastulöögi annab neile oma artikliga ajaloolane Lauri Vahtre, kes märgib, et “orjus” on poolpoeetiline termin, mille all tuleb siinses kultuuriruumis mõista päris- ja teoorjust, kuid vallutajate ülemvõim on fakt.

Kaader rahvuslikke müüte pilavast filmist “Malev”

Kirjutis, mis põhineb ajaloodoktor Ivar Leimuse 10. septembril Tallinnas Maarjamäe lossis peetud loengul „Eestlane – alandlik ori või uhke vabamees?”, toob välja siinses kultuuriruumis juurdunud müüdid, mis põhinevad 19. sajandi romaanikirjanike ajalookäsitlusel ja Läti Henriku kroonikal. Tõlgendada „muistset vabadusvõitlust” ainult viimasele tuginedes on aga sama hea kui hinnata 1940. aasta juunipööret ainult punapolitruki tekstidest lähtudes, vahendab kirjutis arheoloogiadoktor Marika Mägilt pärit võrdlust. Artiklis väidetakse, et 13. ja 14. sajandi eestlane oli üldjuhul vaba mees, kes kandis relva, sõdis kodus ja võõrsil, pärandas oma vara ja liikus vabalt, asus elama linnadesse, sai kodanikuks ja  liitus gildidega. Sotsiaalne tõus tähendas siiski „saksastumist” – elulaadi muutust ja asjade ajamist (alam)saksa keeles.

Jüriöö ülestõusu kohta tuuakse Leimuse ja Nuudi leheloos välja, et kui mässulised eestlased 1343. aastal ülestõusu ajal Tallinna piirasid, oli linna elanikest 2/3 tänapäeva mõistes eesti rahvusest. Ordu vägedes, mis piirajaid murdma suundusid, moodustasid suurima väekontingendi ordu ja Tartu piiskopkonna alade eestlased. Ülestõusu juhtide kohta väidetakse artiklis, et nad ajasid edukalt asju Turu foogtiga ja lõid oma sõdalasi rüütliks, mis viitab lausa aadlisoole.

Lauri Vahtre kritiseerib autorite “särasilmset” lähenemist ja ütleb, et müüdist pole “orjaaja” puhul siiski mõtet rääkida, ehkki pärisorjus ja teoorjus polnud siinmail päris samasugune õigusetu seisund nagu see oli Vanas Roomas või Ameerika lõunaosariikides. Tema sõnul sajanditepikkuse võõrvõimu alguses lihtsalt ei oldud nii suures orjuses kui pärast, kuid 13. sajandil kaotatud vabadus tõi kaasa süveneva õigusetuse ja hiljem pärisorjuse. Diskrimineerimise kinnituseks on ka eestlaste arvukad ülestõusud. Ta lisab, et vastavalt otsesõnalistele allikatele oli eestlastel osasse tsunftidesse-gildidesse ligipääs keelatud. Mis puutub mainitud rüütliks löömisse, siis oletab Vahtre, et ülestõusu juhid asusid lihtsalt kiiruga looma oma sotsiaalset hierarhiat, milleks neil seni polnud vabadust.

Vahtre leiab aga, et ehkki mineviku orjapõli oli tõsiasi, võib selle üle praegu uhkegi olla, sest saja aasta eest said meil ajalooga arved klaaritud.