Abielu tähendusest on viimasel ajal juttu igapäevaselt, seda eriti referendumi kontekstis. Pereraadio sarja “Keset küla” selle nädala saates “Perekond – väärtuste hoidja” arutlesid Kuressaare stuudios abielu ja perekonna teemadel rahvastikuminister Riina Solman ja piiskop Joel Luhamets. Saatejuht oli Saarte praost Anti Toplaan.

Kuidas saab abielu tähendus tekitada küsimusi?

Piiskop Joel Luhamets leidis, et küsimusele, kas abielu on mehe ja naise vaheline liit, on tema jaoks ainuvõimalik vastus “jah”. “Mulle endale on need asjad selged olnud kogu elu, need on ka rahvale selged ja ka seaduses on nii kirjas. Üllatav on hoopis olukord, et me üldse peame sellega oma pead vaevama,” leidis ta. Abielu sõnaga on tähistatud mehe ja naise vahelist liitu, nagu see on olnud loomise algusest. Mees ja naine on teineteist toetavad ja täiendavad abielupooled, kel on kummalgi omad annid ja üheskoos võime elu edasi kanda. Ka Piiblis pole abielu mõistmine naise ja mehe liiduna tema sõnul kunagi küsimuse all olnud. Ainus, mis Uues Testamendis jutuks tuleb, on abielu püsivus: “Inimene jätab oma isa ja ema maha ja nad on üks liha” – Jumala loomiskorra järgi seatud liit on truu ja kindel ning sellele võib toetuda.

Anti Toplaan esitab seepeale pisut provokatiivse küsimuse: “Inimene ja ühiskond ei ole siiski ideaalsed. On probleeme, nagu perevägivald, mis ei võimalda elada ühe katuse all. Meie ümber on inimesi, kes lahutavad. Kas neil on lootust?”

Joel Luhamets nõustub, et elu ei ole täiuslik, nagu Jumal seda kavandas. “Kõik inimesed on probleemidega, me elame rikutud maailmas. Samas saame võidelda ja palvetada, et selliseid asju vähem oleks.” Luhamets märgib, et sageli näemegi probleeme küll süsteemides ja seadustes, aga mitte iseendas ja oma tegemistes. Piiskopi sõnul õpetab kirik: inimene pöördub jumalasõna poole, jumalasõna räägib tema vastu, ta palub andestust – ta näeb, et et temast ja ta olukorrast sõltub maailm.  

Luhamets on nõus, et on kahtlemata olukordi, kus pere üks liige on muutunud kurjategijaks, kes teiste kodakondsete elu kahjustab. Kui keegi satub olukorda, et on tekkinud kriis, mida pole pere sees võimalik lahendada, siis tuleb teda toetada. Kuid see ei muuda tema sõnul tõsiasja, et abielu on mõeldud eluaegse liiduna.

Anti Toplaan luges sates ette meediast võetud tsitaadi poliitik Sven Mikserilt, kelle arvates abielu defineerimisega mehe ja naise liiduna püütakse põlistada ajale jalgu jäänud ja moraalselt õigustamatuid privileege.

Joel Luhamets vastas, et abielu pole mingil juhul privileeg. “Kui te tahate, et kõik soovid täide lähevad, siis kindlasti ärge abielluge, sest üksinda oma soovide läbisurumine on tunduvalt lihtsam. Abielu tähendab seada esikohale teine inimene, anda end teise teenistusse, teda kaitsta ja hoida. See on suure ülesande võtmine. Kui aga tahta õnnelik olla, siis tuleks kindlasti abielluda, sest iseenda soovide läbisurumine ei tee kedagi õnnelikuks, teise nimese õnnelikuks tegemine aga küll. Aga see ei ole privileeg, see on töö.”.

Luhamets lisas, et Luther õpetas lihtsalt – abikaasad peavad üksteist austama ja armastama. “Vahel rikutakse lastega abielu, nad pannakse abikaasast ettepoole,” täheldas ta. “Laste jaoks on aga tähtis, et ema armastaks isa ja isa armastaks ema. Olen vahel isadele öelnud: parim, mida te oma laste jaoks teha saate, on see, et armastate oma naisi.”

Miks elame pilla-palla maailmas?

Anti Toplaan mõtiskles, et Eestis on üldjoontes asjad hästi, sest meil on vabadused, oleme jõudnud majanduslikult haljale oksale. Samas on meil ka palju ebakindlust, sest senised põlvest põlve edasi antud arusaamad on paisatud segamini . “Miks elame pilla-palla maailmas?,” uuris ta oma saatekülalistelt.

Joel Luhametsa arvates on ühiskonnas valitsemas hoiak, et laps kasvab ise, kuid põhiliseks kasvamise kohaks on siiski olnud kodu. Kui see on tugev, siis kasvatustööd ka tehakse. “On väga palju tublisid, õilsaid, ilusaid, väärikaid inimesi. See ühiskond ei püsiklski muidu. Aga valitseb hoiak, et see on nagu ajupesu, kui me hakkame kedagi kasvatama.”

Anti Toplaan tunnistas, et teda ärritab jutt, kui lastele igaks juhuks ei räägita usust, sest võivad tulla pahandused ja võib-olla last koguni pilgatakse selle pärast. Tema sõnul mõjub see nagu kaitsepookimine usu vastu ja tagajärjeks on, et tegelik usuline kasvamine käib eelarvamuste najal. “Kas te annate vabaduse lastel rääkida sellist keelt, mida nad soovivad; süüa, mida nad tahavad, valida ise kasvõi ise kooli – lasta otsustada kõike seda, mida te ju ise igapäevaselt otsustate?” küsis Toplaan.

Riina Solman leidis, et praeguse olukorra põhjuste analüüsimiseks tuleb Eestis minna tagasi aastasse 1944, mil Eestist oli suurpõgenemine. Tol ajal oli kristlasi 93%. Kuna kristlased on olnud ustavad oma väärtustele ja peretraditsioonidele, oli seda tarvis lõhkuda ja selliseid inimesi asuti represseerima. Järgmine põlvkond lapsi kasvas ilma isata.

Ehkki praegu on kristlaste osakaal ühiskonnas tunduvalt väiksem kui toona, veidi üle 300 000 inimese, on see tema hinnangul siiski märkimisväärne osa elanikkonnast, kellega tuleks arvestada, aga kristlased ei ole harjunud andma ühiskonnas tooni. Solman meenutas, et kui ta aastal 2001 liitus Oleviste kogudusega, siis ütles keegi tuttavatest, et seal ju pannakse uksed kinni, ei lasta enam välja. Ta leidis, et kristlaste kohta levib üldse palju müüte ja usku naeruvääristatakse.

Usuühendused, mis tegutsemisvormilt on MTÜd, on loodud selleks, et ühiskonnas midagi head ära teha ja ehkki nad teevad ära kolmandiku kodanikuühiskonna tööst, ei tohi nad projekte kirjutades Piibli kasutamisest rehabiliteerimisprotsessis rääkida. Riigiametnikuna peab ta ise valvama oma suud, et keegi ei ütleks: usuhull. Solman leidis, et üldise silmaringi huvides peab ta vajalikuks usundiõpetuse tundide taastamist koolides.

Kas abielu kaitsmise teema ikka on laest võetud?

Anti Toplaan meenutas, et paari aasta taguses advendikõnes tegi peapiiskop Viilma ettepaneku määratleda abielu põhiseaduses mehe ja naise liiduna. See annaks võimaluse luua ühiskonnas lepitust ja minna edasi seadustega, mis reguleeriks teisi kooseluvorme.

Joel Luhamets leidis saates, et igasuguseid muid inimlikke kooseluvorme, mis pole abielu, saab reguleerida lepingutega ja avaldas, et kooseluseadust pooldab ta juhul, kui see kujutab endast vastastikust ainelist kindlust tagavat lepingute paketti ja selliselt määratletud kooselu ei hakkaks kopeerima abielu.

Rahvastikuminister meenutas, kuidas kooseluseadusega trikitati ja inimestest üle sõideti. Ta ütles, et ei nõustu väitega, “me ei võta teilt midagi ära”, sest sellised mõistete avardamised vaesestavad, mõisted jooksevad sisust tühjaks.

Riina Solman ütles, et kristlastel pole mitte hirm samasooliste paaride ees, vaid hirmu teeb poliitiliste poliitiliste oponentide käekiri – pidev soovide muutumine ja kokkulepete murdmine. “Kui kooseluseadus lauale pandi, siis öeldi, et see ei räägi  samasoolistest, vaid et seadus reguleerib ka vabalt koos elevate meeste ja naiste elu. Kui aastal 2014 enamiku parlamendiliikmete tahtele vastupidiselt viidi kooseluseadus läbi, siis nüüd kooseluseadusest enam ei räägitagi, vaid juba abielust,” nentis ta.  Minister leidis, et selle teema puhul on kogu aeg hanitades või isegi pettes püütud edasi liikuda. Sinna oleme jõudnud väikeseid järeleandmisi tehes. Seega abielu institutsioon ongi ohus ja kristalstel ongi põhjust olla ärev, leidis ta. Solman lisas, et loomulikult tuleb aru saada ka samasoolistest paaridest ja nende muredest, sest nad on sarnaselt teistele inimestele maksumaksjad, kuid teemad tuleks läbi rääkida ausalt, mitte teha petukaupa.

Kas perekond on oma aja ära elanud?

Saate külalised arutlesid, et perekonna mõiste asemel on erinevate institutsioonide kõnepruugis üha enam tõusnud esile indiviid, üksikisik. Perekonna mõiste on muutunud veelgi hägusamaks kui abielu. Riina Solman tõi näite, et Eesti tuleviku strateegias aastani 2035 ei olnud sõna “perekond” mainitud kordagi.

Joel Luhamets ütles, et läbi aegade on perekond ja kogu suguvõsa olnud turvasüsteem, kus hädas teineteist toetatakse. Perekonnas räägivad vanemad lastele kogemusi oma elust, nagu näiteks, mda nad tegid, kui Eesti Vabariik loodi, kuidas nad omal ajal Rahvarinde koosolekul või Balti ketis käisid, kuidas pioneeriks sunniti. Samuti räägitakse, mida vanaisa kunagi tegi ja lapsel tulevad need mudelid hiljem meelde. Kui need lood ära jäävad, siis õpetab ajalugu ühiskond, kuid ajalugu ise on väga ideoloogiline. Luhamets heitis õhku küsimuse: kas iseseisvus taastati nii, nagu seisab Savisaare või nagu Laari raamatus?

Peatuti ja ajakirjanduse ja arvamusliidrite väljendatud murel, et abieludiskussioon toob kaasa rahva lõhestamise. Saatekülalised leidsid, et hoopis kristlaste kui monoliitsena tunduva seltskonna keskele püütakse külvata erimeelsusi. “Kui EKN liikmeskiriku esindaja ütleb, et me oleme juba oma sõna kooseluseaduse läbivaatamise ajal öelnud ja meil jääb üle ainult öeldut korrata, siis leitakse üles kristlased, kes on teisel arvamusel – näiteks Kristajn Ilves, Toomas Jürgenstein. Debatt püütakse pöörata koguduste sisse,” tõi Toplaan näite. Anti Toplaan võrdles seda strateegiat pahavaraga, mis samal moel võtab võimust. Lõpetuseks leidsid sates osalejad, et kristlik koalitsioon püsib kindlana, kuid võitlemist on palju.