Suhtekorraldaja Vootele Päi hoiatab ajalehes Postimees ilmunud arvamusloos, et kui EELK päevapoliitilistel teemadel sõnavõtmist ehk „poliitilist patuelu“ jätkab, siis kiriku populaarsus kukub kivina ja usuleigus muutub usupõlguseks. Vaimulik Veiko Vihuri vastab samas väljaandes, et kiriku ülesanne ei ole olla lepitajast kasvatajatädi või -onu, vaid tõe kartmatu tunnistaja ja prohvetlik hääl, mis kutsub inimesi meelemuutusele.

Vootele Päi leiab, et luterlik kirik on mõne aastaga inimesi kiriku juurest eemale peletanud rohkem kui seda suutis kommunism 50 aastaga, sest elab „poliitilist patuelu“, mis pöörab üldise usuleiguse usupõlguseks. Autor täpsustab samas, et mitte kristlaste või kristluse suhtes, aga just (luterliku) kiriku kui institutsiooni suhtes.

„Mõni aasta tagasi poleks kedagi huvitanud, kui palju saab EELK katuseraha või kas kirikutele tehakse piirangute suhtes erandeid, kuid tänane avalikkuse pahameel kiriku vastu on kirikuisade kasvava poliitilise aktiivsuse tulemus, millel on pikaajalised tagajärjed,“ hoiatab autor vaimulikke poliitikasse sekkumise eest.

Vootele Päi arvates on kiriku asi pühasõna lugeda, kuid see tegeleb hoopis poliitikaga, olles seeläbi minetanud oma vooruslikkuse. „Abielu kehtib nii heas kui halvas,“ õpetab suhtekorraldaja kirikuisasid, kelle tegevuse kirjeldamist iseloomustab ta sõnadega: „poliitiline patuelu“, „hullavad poliitikutega maksumaksja vooderdatud sängis“, „usu ja poliitika koitus“ ning „kauplemine poliitbordellis“.

Kirjeldatud tegevuse tagajärjena, mida Päi luterlikule kirikule omistab, ennustab ta inimeste kaugenemist religioonist: „Osav poliitik korjab oma hääled kirikuga või kirikuta, kuid kirikule on nurjunud poliitabielule järgnev purgatoorium valuline, kui mitte saatuslik.“ Religiooni roll on artiklis toodud näidete põhjal juba kahanenud keskmise ameeriklaste seas, kus on püütud valijaid enda poole võita konservatiivsete seisukohtadega, kuid ka nooremas poolakate generatsioonis, kes toetab naiste õigust teha aborti – see peaks panema mõtlema ka siinseid kirikujuhte. 

„Avanenud maailma mitmekesisus, haridus ning ligipääs infole on tekitanud nihke arusaamades võrdõiguslikkusest, lahutusest, abortidest ning homoseksuaalsusest,“ nendib Päi ja ennustab kirikule „infoühiskonna konkurentsis“ kadu: „Kirik, mis arvab, et suudab 21. sajandil poliitika turjal nende trendidega vastuvoolu ujuda, elab illusioonis, mille hukatusest ei päästa ükski katuseraha.“

Autor soovitab „ühiskondliku konflikti toitmise“ ja „kristlike põhimõtete poliitbordellis kauplemise“ asemel võtta kirikul sisse lepitaja roll, mida temalt oodatakse, sest poliitikute poolt eraldatud katuserahade või pühakodadele tehtud kriisipiirangute erandi tõttu on kiriku maine niikuinii määritud. Endises moraalitus vaimus jätkates ei õnnestu „kirikliku institutsiooni vahendusteenust“ kindlasti enam pakkuda, või kui, siis ainult vaimust vaestele, leiab ta. Noorele ja moodsale inimesele aga epistlit lugeda ei tasu: „Bioloogia epistlit ei kuula ning toimetab omasoodu – tõrjudes noorema ja progressiivsema populatsiooni, valib kirik tee vaiksele hääbumisele.“

EELK vaimulik Veiko Vihuri leiab Vootele Päi teksti analüüsides, et „väidetav pahameel kiriku suhtes ei ole tingitud niivõrd flirtimisest mõne poliitilise parteiga või riigivõimuga, vaid sellest, et kirikul on nö progressiivse üldsusega võrreldes erinevad arusaamad küsimustes nagu võrdõiguslikkus, lahutused, abordid ning homoseksuaalsus.“ Samuti vastab ta autori osutusele, et kirik kaotab noorema põlvkonna seas populaarsust: „Kas kõik oleks hästi, kui kirik loobuks usul põhinevatest traditsioonilistest moraalinormidest ja võtaks omaks liberaalsed, koguni vasakpoolsed hoiakud?,“ ja vastab, et Skandinaavias ja Lääne-Euroopas on mõned protestantlikud kirikud seda teinud, sageli sisemise lõhenemise hinnaga, kuid ei saa täheldada, et kirikud oleks sealgi rahvast tulvil. Liikmemaksu tasumise mõttes kuulub seal kirikusse oluliselt suurem protsent elanikest kui Eestis, aga seda seetõttu, et meil suutis nõukogude võim oma repressiivse poliitikaga kiriku efektiivselt ühiskonna äärealale tõrjuda, nendib ta.

„Kirik ei püüa nimme teist jalga käia. Ta teeb seda tulenevalt tõest, mille ta Jumalalt tema sõnas vastu võtnud on,“ selgitab Vihuri ja lisab, et iIlmalikus või paganlikus ühiskonnas oli ja on kirik oma olemuselt ikka dissidentlik, vastukultuuriline ühendus. Küll on tema sõnul kiriku seeski erinevaid vaateid sellele, kuidas oma dissidentlikku rolli täita. „Mõnede arvates peaksid usklikud viljelema isekeskis vaid palve- ja piiblitunde ning mitte sekkuma ilmaliku ühiskonna ellu. See oli ka suuresti nõukogude aja reaalsus. Teised – nende seas siinkirjutaja – aga leiavad, et kirikul on kohustus endale kindlaks jäädes öelda ühiskonna ees välja selle, mis on õige. Ja ka seista võrdväärselt teiste kodanikega ja kodanikuühendustega selle eest, mis on õige.“ Kirik ei saa tema sõnul heaks kiita aborte, mis on taevani kisendav kuritegu, ega aktsepteerida pseudovõrdõiguslikkust, mis läheb vastuollu ilmutatud tõega. Jeesust parafraseerides ütleb vaimulik: mis kasu on kirikul, kui ta võidaks enda poole terve maailma, oma hingele, st oma olemusele teeks aga kahju? Vihuril on sõnum ka noortele: kui tahate mässata ja vastuvoolu ujuda, saage kristlasteks ja võtke omaks kristlikud moraalinormid.

Veiko Vihuri leiab: „Kiriku ülesanne ei ole olla lepitajast kasvatajatädi või -onu, vaid tõe kartmatu tunnistaja. Kirik peab olema prohvetlik hääl, mis kutsub inimesi meelemuutusele. Just nn liberaalseid vabadusi ja moraalitust jutlustav ning seejuures heldeid riiklikke toetusi nautiv kirik oleks religiooni ebapüha patuelu poliitikaga, nagu Vootele Päi seda nimetab. Pigem elame vaeselt, aga ausalt.“

Katuserahade saamist kirikule ette heita on kohatu, leiab vaimulik, tuletades meelde, et see „on peenraha, kui võtta arvesse, et riik on suurema osa kiriku varadest – pühakojad, pastoraadid, liturgilised esemed jne – võtnud kultuuriväärtustena oma jurisdiktsiooni ning teinud nende remontimise ja säilitamise meeletult kalliks ja bürokraatlikult tülikaks. Jagades siis näpuotsaga remondiraha sinna ja tänna. See on üsna alandav süsteem, sest nii on kirik riikliku seaduse abil muudetud võimu sõltlaseks.“ Senikaua, kui riik toetab maksumaksja rahast ka teisi kultuurivaldkondi, ei saa sakraalhoonetest kultuurimälestiste säilitamist tema sõnul käsitleda poliitilise katuserahana, vaid ilmaliku ühiskonna valikuna hoida oma kultuuripärandit.

Loe lisa:

• Vootele Päi “Kiriku poliitiline patuelu teeb usuleigusest usupõlguse”, PM 18.12.2020
• Veiko Vihuri “Kas poliitiline või hoopis prohvetlik kirik?”, PM 18.12.2020