Kiriklikud talitused eriolukorras: kirikut on ühtepidi vähemaks jäänud, teistpidi aga rohkem saanud

Möödunud neljapäevases, 16. aprilli veebisaates “Taevas tuleb appi!” käsitleti kiriklike talituste teemat eriolukorras.

Assessor Ove Sander tõdes kirikutele antud juhiste ühe autorina, et kirikute sulgemine avalikuks kasutamiseks oli vaimulikult ääretult raske otsus, ning seda tehes tundis ta suurt kurbust ja ängi. Sander põhjendas, et on kolmkümmend aastat igal pühapäeval kirikus kogudust teeninud ja mõte Suure Neljapäeva, Suure Reede ja ülestõusmispühade tähistamisest suletud kirikuukse taga oli talle väga võõrastav. Samuti tunnistas vaimulik, et oli väga skeptiline ka kiriku netti kolimise suhtes. Sotsiaalministeeriumi esindajana tänas Ove Sander südamest ametivendi ja -õdesid, et juhiseid eriolukorraks on siiski vaatamata rasketele tunnetele tõsiselt võetud. Praeguseks pole tuua ühtki näidet, et nakkus oleks levinud kiriku kaudu, ütles ta.

Kirikuõpetaja on endiselt kogudusega

Kirikuuksed on suletud küll avalike jumalateenistuste mõttes, kuid see ei tähenda, et koguduse teenimine oleks peatunud. “Kirikut on ühtepidi vähemaks jäänud, teistpidi aga rohkem saanud,” leidis Sander, viidates eriolukorras järsult suurenenud palveelus osalejate arvule, kes jälgivad teenistusi veebis.

Tallinna Kaarli koguduse õpetaja Jaak Aus kinnitas, et lisaks veebiteenistustele on populaarseks osutunud ka veebipõhised leeritunnid. Kaarli koguduse kursusel osaleb kümneid inimesi – mõnikümmend leerilast ja teist sama palju muidu huvilisi. Väga hea tagasiside on olnud ka äsja alustatud koguduseõpetaja kõnetunnile Zoomis. Aus märkis aga, et ei soovi, et osalised jääksid anonüümseks. Tema palve on olnud oma vestluspartnereid ekraani vahendusel ikka ka näha.

Häid lahendusi leidub ka eriolukorras

Rõõmsamad kirikutalitused on edasi lükatud suurde suvesse, kuid matusetalitusi peetakse ikka, ütlesid vaimulikud. Ove Sander märkis, et eriolukord ei peaks küll olema põhjus lahkunu tuhk lihtsalt matmiseks “paremaid aegu” ootama jätta. Samuti on see hea võimalus kirikliku liturgia selgitamiseks, lisas ta. Jaak Aus on kogenud, et inimesed on talitustel liigagi kartlikud, kuid ta on aidanud loominguliselt lahendusi leida, kuidas matus siiski kenasti läbi viia. Tema sõnul on oluline on ära hoida olukord, kus inimesele keegi ei paku välja, et ka nii oleks saanud –  et “miks mulle keegi ei öelnud?”. Kirstu avada ja lahkunuga jumalaga jätta saab näiteks varem kohale tulles, enne matusetalitust.

Kambja koguduse õpetaja Andrus Mõttus nentis, et paljudel inimestel on praegu soov korraldadagi talitus koduhoovis või kalmistul. Korraldusliku poole pealt on tema jaoks olnud kõige lihtsam, kui ta on kasutanud enda autoriteeti ja lihtsalt pakkunud: “nüüd teeme sedasi…”. Põlva koguduse õpetaja Toomas Nigola märkis, et matuste puhul on ta vaimulikuna ikka soovitanud, et kui tagasihoidlik talitus eriolukorras on tehtud, siis võiks hiljem lahkunu mälestuseks korraldada koosviibimise, kontserdi või palvuse.

Saates osalenud tõdesid, et kirikuuksi on küll kindlatel aegadel lahti hoitud, kuid tulijaid on olnud vähe. Küll aga helistatakse palju ja räägitakse sügavuti ja sisukalt kõigest, nagu seda kunagi varem pole olnud. Jaak Aus nentis, et tema telefoniaku püsis vanasti laetuna mitu päeva, kuid nüüd näitab igal õhtul punast tuld. Ta lisas, et sageli võetakse kontakti ka lihtsalt selleks, et küsida, kuidas kirikule toeks ja abiks olla varasemalt pole selle vastu kunagi nii palju huvi tuntud. Ka annetuste hulk kriisiajal ei ole vähenenud, vaid pigem kasvanud, kinnitas ta.