Koguduse lugu: Kambja

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Kambja koguduse lugu.

Kambja kiriku altar

Esimest korda on Kambja preestrit mainitud 1330. aastal. Uus kihelkond sündis Otepää äärealal, millele liitus osa Tartu ja Võnnu kihelkonnast. 

Kambja kivikirikut hakati ehitama pärast seda, kui venelased olid 1480/81. aasta talvel Tartumaa rüüstanud. 

Aeg usupuhastuse algusest Rootsi ajani kujunes kannatusterohkeks. Kambja kirikust jäid alles kivimüürid. Eriti rasked olid taplused Liivi sõjas ja Poola-Rootsi sõdades. Viimasega kaasnesid nälg, katk ja meeleheide. Isegi mõisad jäeti maha ja põllud kasvasid võssa. Raskel ajal olid Jumala Sõnaga rahvale trööstiks jesuiidi preestrid. Kirik saadi korda 1642. aastal. Kuigi 14 aastat hiljem olid vene väed jälle Tartu all, jäi Kambja kirik sel korral puutumata. 

Üle poole sajandi kestnud Rootsi ajal sai rahvas hingata vähemalt vahetust sõjategevusest. Sellesse aega jäi mõndagi olulist. 

1660. aastal tuli kirikuõpetajaks Andreas Virginius – mees, kes tõlkis Uue Testamendi eesti keelde. „Wastne Testament“ on selle tartumurdeline pealkiri. Virginius oli tulise loomuga. Ta kaebas, et rahvas käib harva kirikus, teenib ebajumalaid ja matab surnud “võsasse”. Ja mitte ainult kaebas – oma käega raius ta maha pühaks peetud puud või lasi kooskäimise paiga üles künda ja vilja maha külvata. Kantslist puistatud valimatu sõnavara eest sai Virginius koguni rahatrahvi ja trahvi sai ta ka köstrile jumalateenistuse ajal kehavigastuste tekitamise eest. Aga rahvas tuli kirikusse ja lausa nii, et tekkis vajadus rõdu ehitamise järele. Ja laste ristimisega ei viivitatud enam kauem kui õlle käärimiseks aega kulus. Hiljem mäletati Virginiust eeskujulik kirikuõpetajana. Küllap andis selleks oma osa Wastse Testamendi trükkimine 1686. aastal ja talurahvakooli rajamine samal aastal. Muidugi pidid need olema samal aastal, sest pole ju mõtet trükkida raamatut kui pole ühtegi lugejat ega õpetada kedagi lugema, kui pole saada ainumastki raamatut. 

Forseliuse seminari saatis Virginius oma kogudusest kolm noormeest. Ignatsi Jaagust sai hiljem Kambja köster. Kusjuures Jaagu pojapoja tütrepoeg oli Willigerode, kes korraldas Eesti esimese üldlaulupeo. Teine poiss, kes Forseliuse seminari lõpetas, Labi Andres sai koolmeistriks Haaslava vallas ning tema suur pere osales hiljem usinasti vennastekoguduse liikumises. Kolmas Forseliuse kasvandik Kambja kihelkonnast oli Kolga Märdi Toomas, kelle lähemate sugulaste hulka kuulus perekond Laaland, sh esimene eesti soost piiskop Cornelius Laaland

Andreas Virginiuse enda poeg Adrian oli kirikuõpetajaks Otepääl ja hakkas seal isa moodi tuliselt vastu venelaste rüüsteretkedele Põhjasõja ajal. Isa Andreasel jäid need hirmsad ajad nägemata – 1701. aastal on ta Kambjasse maetud. 

Kui Kambja kirik oli Põhjasõjas hävinud ja kirikuõpetaja põgenenud, jäi alles köster Ignatsi Jaak. Jumalateenistusi peeti kirikumõisa rehes. Katku ajal oli Jaak matnud nii oma naise kui kõik lapsed. Aga hiljem abiellus uuesti ja sai jälle palju lapsi. 

1719. aastal saabus Kambjasse kirikuõpetaja Albrecht Sutor. Ta oli Rostocki ülikoolis silma jäänud Mecklenburgi hertsogile, kes teda kiriku teenistusse kutsus, kuid abipalve saabus ka laastatud Liivimaalt. Sutor palvetas omaette, avas kirja oma Õnnistegija ees ja palus kindlust oma südame otsusele. Ja kindlus tuli. Kui teel Rostockist Riiga jäi laev tormi meelevalda, leevendas Sutori jutlus reisijate hirmu ja julgustas kaptenit. Riiast viis tee edasi Tartusse. Seal  esitati talle kutse tulla tulla teenima Kambja kogudust. 

1719. aastal alustas Sutor kirikuraamatute pidamist. Esimene sissekanne on kolmikute ristimine. Järgmiseks taastati kirik. Sellest on alles kiriku pikihoone valgeks võõbatud müürid. Oma pastoraadis pidas Sutor kooli. Ikalduse aegadel käis rahvas nii hoolsasti kirikus, et visitatsioonil nimetati vaid kaht meest, kes pole armulaual käinud. 

1738. aastal hakkas Sutor Urvaste koguduse eeskujul pidama piiblitunde. Juba esimeses tunnis ärkas hilisem “hulgakese” hoolekandja Labi Jüri. Siit edasi võime rääkida juba sadade inimeste ärkamisest elavale usule. Kambjas puudutas see ka mõisahärrasid. 

Kui 1742. aastal palvetundide pidamine kodudes ära keelati, ehitas Suure-Kambja omanik Carl Otto von Stackelberg uue häärberi ja nimelt suure saaliga palvetundide jätkamiseks. Sest parunihärrale ei saa ju keegi ette kirjutada, keda ta endale külla kutsuda tohib. Ja nii olid põlvedel maas talusulased ja mõisasaksad. Sisse astja ei tarvitsenud aru saada, kes on kes, sest Jumala palge ees kadusid seisuste vahed. Kriimani mõisasse plaaniti koguni uut Herrnhutti ehitada.

Ka Vana-Kuuste Ungern-Sternbergid olid sügavalt usklik pere. Hiljem Hiiumaa randröövlina tuntud kammerhärra on just siin sündinud, paraku hiljem küll maailma rikkust otsima läinud ja lõpuks kõigest ilma jäänud. Kui Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg pärast süüdimõistmist Tobolskisse asumisele saadeti, läks tee läbi Vana-Kuuste ja sügise porised ilmad sundisid teda paariks nädalaks peatust tegema just siin, lapsepõlvemail. Ta peatus Iisi palvemajas ja tahaks loota, et ta läks siit edasi juba armusaanud patusena. 

Kambjast kujunes Urvaste järel teine oluline vennastekoguduse keskus Lõuna-Eestis. Siin on talvitunud ka krahv Zinzendorfi abikaasa. Õpetaja Erxleben pani lapsed Kambja kirikus koorikaupa laulma. „Eesti koorilaulu häll“ tähendab seda, et 1794. aastal on siin esmakordselt mainitud eestikeelset koorilaulu. Erxleben andis välja ka Vana Testamendi lühikese kokkuvõtte ja vennastekoguduse lauluraamatu. Erxlebeni tööd jätkas Pöka Jüri ehk Georg Beck, kes on olulise panuse andnud eesti koorilaulu arengusse. 

Vennastekoguduse keskelt võrsusid uued köstrid. Mango Juhan ehk Johann Thal ehitas 1772. aastal Kambja kirikusse Tartumaa esimese oreli. Ühtlasi oli ta esimene eesti soost orelimeister. 

19. sajandi teisel poolel oli Kambjas õpetajaks Carl Eduard Hasselblatt – mees, kelle eestvedamisel kaotati Tartu ülikoolis duellipidamise kohustus ning kes asutas Teoloogilise Ühingu, mis oli paljudele üliõpilastele õnnistusrikkaks kohaks just usus kasvamise mõttes. 

Kambja õpetajana osales ta esimesel üldlaulupeol, muidugi koos oma koguduse kooriga. Kambjas võttis ta ette kiriku ümberehituse. 1874. aastal ehitati vana altariruumi asemele avar ristlööv. Kirik sai rõdud, uue oreli, uued kellad, uue altarimaali. 

1904. aastal ehitati kihelkonna lõunaosas Krüüdneri abikirik. 

1850. aastatel töötas Kambja kihelkonnakoolis Jakob Jobso, kes kirjutas kristliku sisuga jutukesi ja avaldas neid trükis. Jobso oli Oskar Lutsu ja Jüri Kimmeli vanaonu ning üks Eesti esimesi fotograafe. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.