Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Tartu Peetri koguduse lugu.

Üle tuhande aasta tagasi ehitati Otepääl muinaslinnus, millest kujunes Ugandi maakonna keskus. Paarsada aastat möödusid suuremate vapustusteta kuni aastal 1208 põletasid linnust sakslased, kaks aastat hiljem venelased ja seejärel ka lätlased. 1215. aastal alistus Otepää Mõõgavendade ordule ja kaks aastat hiljem Pihkva vürstile. 1220. aastal võtsid Otepääl koha sisse taas orduvennad ning kolm aastat hiljem jälle venelased. 1224. aastal sai Otepääst Tartu piiskopi valdus. Linnamäel algas otsekohe nii lossi kui kiriku ehitus. 

See oli Lõuna-Eesti esimene kivikindlus. Ja selle kõrval väikesel südamekujulisel põllul kerkis Otepää esimene kirik, mis pühitseti Eliisabetile. 

Kiriku kasutamise pärast läksid eestlased ja sakslased riidu ning eestlased ehitasid endale uue kiriku, Maarja kiriku, mis asus veidi eemal, arvatavasti praeguse kiriku kohal. Nii oli Otepääl korraga kaks kirikut: vana ja väheldane Eliisabeti kirik sakslastele ning uus ja suurem Maarja kirik eestlastele. Seda on maininud ka paavsti legaat Modena Wilhelm, kes Otepääl peatus.  

Sõdade tallermaaks jäi Otepää pikaks ajaks. Siit on leitud Euroopa vanim täpselt dateeritud püss. See pärineb 1396. aastast, kui ordu hävitas piiskopilinnuse. Võimalik, et vaenuväele jäi ette ka Eliisabeti kirik. Kuidas käis Maarja kiriku käsi, ei ole meil teada. 1638. aastal on mainitud hoopis Miikaeli kirikut. 

14. sajandil eraldati Otepää muinaskihelkonna äärealadelt Kambja ja Rõngu kihelkonnad. Hiljem, Rootsi ajal, 1675. aastal ka Kanepi kihelkond. 

Pärast Liivi sõda ja Poola-Rootsi sõdasid jäi Otepää luterliku Rootsi riigi koosseisu. Esimene luterlasest pastor Henric Fabricius astus siin ametisse 1626. aastal. Kirik oli lagunenud ja ilma katuseta ning oli seda veel mitme järgmise õpetaja ajal. Loidust ja hoolimatust oli palju, kirik sai korda alles 1671. aastal. 

Otepää oli üks neist kihelkondadest, kus 1686. aastal hakati lapsi lugema õpetama. Seda tööd tegid Forseliuse kasvandikud. Kirikuõpetajaks oli siis endine Haapsalu linnakooli rektor David Feige. 

Seejärel teenis kogudust Adrian Virginius. Mees, kes oli ise tõlkinud Wastset Testamenti. Otepääl nägi ta Põhjasõja viletsust. Šeremetjevi rüüsteretked olid eriti valusad. Paljud talumehed jäid kõigest ilma: hooned olid põletatud, naised ja lapsed tapetud, põllud rikutud. Et hinge sees hoida, kippusid nad röövima. Virginius kogus sellised kokku ja moodustas äärmiselt motiveeritud väesalga, mis venelaste järjekordseid rüüsteretki edukalt tagasi lõi. 

Kui maa siiski venelaste kätte langes, vangistati esimesel võimaluse Adrian Virginius ja köster Jakob Erdmann ning põletati kirik ja pastoraat. Virginiust ja Erdmanni piinati kõige metsikumal moel. Ligi kaks aastat pidid nad taluma ebainimlikke vanglatingimusi kuni 1706. aasta suvel Tartu raekoja platsil neil pead maha raiuti.

Ajad muutusid. 1740. aasta paiku jõudis Otepääle vennaste ärkamine. See oli Urvaste koguduse otsene mõju. Otepää lõunapoolsed elanikud osalesidki pigem Urvaste vendade töös. Oma kihelkonnas käidi koos peamiselt Pühajärvel ja Paluperas. Kirikuõpetajad suhtusid liikumisse soosivalt ning vennaste ärkamine kogus hoogu. 1765. aastal räägitakse koguni uuest ärkamisest. 

1776. aastal saabus Otepääle kirikuõpetaja Johann Martin Hehn. Juba paari aasta pärast (1778) avaldas ta tartumurdelise valmide kogumiku „Jutto Nink Moistu könne“. Hehni tööd jätkasid Otepääl tema kaks poega. 76 aastat olid Hehnid Otepää kantslis. 

1853. aastal, õpetaja Moritz Kauzmanni ametiajal sai Otepää kirik esimese ja tänaseni kasutusel oleva 12 registriga oreli, mille valmistas Tartu meister Ernst Carl Kessler. Ühtlasi sai kirik esimese rõdu, mis oreli tarvis ehitati. Samast ajast pärineb ka vana tornikell, mis valati Riias. Uue kella kinkis 1992. aastal Vihti vald Soomest. 

Kõige tuntum vaimulik, kes Otepää kogudust kunagi teeninud, on kahtlemata Jakob Hurt. Kasvanud üles vennastekoguduse keskel saatsid teda varakult siiras usk ja vanemate palved. Jakob Hurdast sirgus üks eesti rahva silmapaistvamaid poegi ja keskne tegelane rahvusliku ärkamise loos. Tema algatatud rahvaluule ja vanavara kogumine pani aluse Eesti Rahva Muuseumile. Tema rahvaluule kogu ulatub üle 122 000 lehekülje, murdeaines peale selle. 

Kiriku ümber kihas elu igal alal. 1876. aastal korraldati Otepää kirikumõisas koguni Eesti esimene põllumajandusnäitus. 

1880. aastal, mil Hurt kutsuti Peterburi Jaani koguduse õpetajaks, sai Otepää kirik oma tänase altarimaali. Tallinna kunstnik Sprengel kujutas sellel meie Õnnistegijat ristipuul. Risti all on Jeesuse ema Maarja, keda seljatagant toetab jünger Johannes. Keskel põlvitab silmili maas Maarja Magdaleena ning tema kõrval seisavad veel kaks jüngri moodi meest. 

Hurda ajal jäi kirik kitsaks. Sellist rahvarohkust polnud Otepää kirikus varem nähtud. Järelikult tuleb kirik suuremaks ehitada! Hurda algatatud mõte sai teoks kümmekond aastat hiljem õpetaja Sperrlingki ajal. 

Nimelt ehitati 1889. ja 1890. aastal uus, ilma iseseisva kooriruumita pikihoone, millele idaseinas asub käärkamber. Maakividest seinad olid esialgu väljast krohvimata. Puitsambad jagavad kiriku kolmeks lööviks. Puidust kandekonstruktsioon on rikkaliku neogooti kaunistusega. Vanast kirikust jäi alles neobarokse kiivriga torn, mis ehitati 1860. aastal. Kusjuures kiriku esimese ukse lukk pärineb koguni 1772. aastast.  

Eesti ajalukku on Otepää jäädvustatud esimese sini-must-valge lipu õnnistamise paigana. See oli 4. juunil 1884, kui Otepää pastoraadis pidas püha talituse Valga õpetaja Rudolf Kallas. Pühitsemiskõne aluseks võttis ta kirjakoha, kus Mooses viskab kepi maha ja see muutub maoks. Oma kõnes ütles Kallas lipu kohta, et olgu see meile toeks, kui aga keegi selle maha viskab – muutugu see talle maoks. Sõnumi tõsidust on hilisem ajalugu vaid kinnitanud. Lipu õnnistamise 50. aastapäeval paigaldas EÜS kiriku välisseinale mälestustahvlid. Nõukogude ajal need hävitati, kuid taastati aastal 1989. Samal aastal avati Otepää pastoraadi ees ka mälestussammas Jakob Hurdale. 

Eesti inimesed teavad, et enne Pariisi minekut tuleb ära käia Nuustakul. Just seda nime kandis alev, mille nime vahetas Vabariigi Valitsus 1922. aastal eestipärasema Otepää vastu. Nimi sai alguse iga-aastasest pähklikorjamise päevast. Saksa keeles Nusstag sai eestlaste suus nuustakuks. 

Eesti vabariigi päevil teenis Otepää kogudust Johannes Oskar Lauri, kes 1944. aastal põgenes Saksamaale ja sealt edasi Rootsi, kus ta välis-eestlaste piiskopiks valiti. 

1953. – 1974. aastani teenis Otepää kogudust Jaan Maior, kes on loonud palju tundeküllast vaimulikku luulet. Musikaalsuse päris temalt tütar Ave Kumpas, kellest sai muusikapedagoog. 

Kord sattus õpetaja Jaan Maior liiklusõnnetuse tagajärjel haiglasse ja olude sunnil pidas vana-aasta õhtu jumalateenistuse tema abikaasa Linda. Ent üheskoos töötasid abikaasad ka edaspidi. 1968. aastal ordineeriti Linda Maior Otepää koguduse abiõpetajaks. Nii sai Maioritest Eesti esimene kirikuõpetajatest abielupaar. 

Õpetaja Jüri Stepanovi algatusel avati 1996. aastal Otepää pastoraadis Eesti lipu muuseum. 1992. aastal ehitati vana kirikumõisa abihoone ümber õdusaks talvekirikuks. Talvekirik valmis soomlaste abiga ning pühitseti Soome iseseisvuspäeval lesknaise ja vaeslapse kabeliks. Lesknaistele pühendati ta sellepärast, et nõukogude ajal hoidsid nemad oma väikesest palgast kirikut hinges. Vaeslapse põlve oli aga tunda saanud õpetaja Jüri Stepanov ise. 

Kui Jaan Maior 100. sünnipäeva pidas, silm ei seletanud ja kõrv ei kuulnud, siis tõusis ta aeg-ajalt pidulauas püsti, tänas kõiki ja ütles mõne piiblisalmi. See oli kõik, mis raugaeas talle alles oli jäänud. Ja sellest piisas. Teises kirjas Timoteusele ütleb apostel Paulus (2Tm 2,8): „Olgu sul meeles Jeesus Kristus.“ Ma usun, sellest piisab ka meile.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

1