Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Võru koguduse lugu.

Võiks ju arvata, et luterlikke kogudusi asutavad luterlased. Enamasti on see tõesti nii, kuid vähemalt kaudselt on mõnel juhul läinud ka teisiti. Selleks, et Balti kubermangud kõvemini Venemaa külge siduda, kehtestas keisrinna Katariina II siin 1783. aastal asehalduskorra. Muuhulgas tõi uus kord kaasa kahe uue linna ja vähemalt ühe uue luterliku koguduse asutamise. Selleks oli Võru. Paldiskis tõi asehalduskord kaasa küll kiriku ehitamise, aga iseseisva koguduseni jõuti sada aastat hiljem. Võru sai lisaks kirikule ja kogudusele ka omanimelise praostkonna. Uued praostkonnad loodi ka Paldiskis ja Viljandis, kuid Paldiski-nimeline lõpetas üsna varsti oma tegevuse. 

Võru linn ehitati Põlva kihelkonna lõunapoolses otsas asunud Võru mõisa kohale. Mõis koliti eest ära, asemele kerkis linn. 1788. aasta suvel, kui algas kiriku ehitus, oli linnas alla 300 elaniku, kuid kirik kavandati 400 istekohaga. Linn uskus oma tulevikku ja edenemisse Jumala abiga. Võru kirik pühitseti 24. juulil 1793. Sellest ajast peale seisab kiriku ees tänaseks Võru linna kõige vanem uks. Kuna stardikapital kiriku ehituseks tuli keisrinna Katariinalt, pühitseti Võru kirik Katariina nimega, muidugi mõista mitte keisrinna, vaid omakorda tema nime eeskujuks olnud pühaku, Aleksandria Katariina auks. 

Kolm aastat hiljem ehitati teisele poole turuplatsi õigeusu kiriku, mis samuti pühitseti Katariina nimele. Et ei tekiks segadust, ütleme selle kohta Jekaterina kirik. 

Võru kirik on 1,1 meetri paksuste seintega, barokisugemetega varaklassitsistlik, ühelööviline, krohvitud kivihoone. Selle projekteeris Riia arhitekt Christoph Haberland, kelle jooniste järgi on ehitatud kirikud ka Valgas ja Aluksnes. Võru kiriku torn oli esialgu madalam, aga ümberehitustega 1839. ja 1879. aastal kerkis see 39 meetri kõrguseks. 1879. aastal seati üles ka 4 numbrilauaga kell, mis tänase päevani linnarahvast ustavalt teenib.

Paar korda on Võru kirikule pahandust teinud pikselöök. Esimest korda 1858 – siis pääses kirik kergelt. Rist vajus küll viltu ja kahjustada sai altarimaali kullatud raam, kuid muud kahju ei sündinud. Teisel korral, 1887. aastal, puhkes tornis ka tulekahju.

Tornikellad vahetati esimest korda välja 1860. aastal, kuid 1931. aastaks olid needki mõranenud. Uued kellad valati Bochumis enam mitte pronksist, vaid terasest. Kellad kaaluvad 850 kg ja 460 kg ning on häälestatud fa-dieesi ja la peale. Suuremal kellal on Ps 130,1-2 sõnad: „Põhjatuimast sügavusist hüüan ma sinu poole, Jehoova! Issand, kuule mu häält, sinu kõrvad pangu tähele mu anumise häält!“ Väiksemal kellal on Jeesuse sõnad Lk 24,36: „Rahu olgu teile!“ 

Esialgu teenisid Võru kogudust Põlva õpetajad. 1804. aastal määras keiser Aleksander I koguduse toetuseks Võru riigimõisa tuludest 857 rubla ja 76 kopikat. Tänu sellele oli võimalik panna ametisse oma õpetaja. Heinrich Wilhelm Bornwasser teenis kogudust 41 aastat. Talle järgnes õpetaja Julius Kolbe, kelle teenimisaeg jäi lühikeseks, kuna ta suri 30-aastaselt kõhutüüfusesse. 

Edasi teenis Võru kogudust õpetaja Eduard Lossius, kes on seni ainus Võru õpetaja, kes on Võru linnas ka sündinud. Ta oli kohaliku apteekri poeg. 1869. aastal kirjutas ta koolide jaoks õpiku pealkirjaga „Öppetus Jummala lomadest, mis Ma peäl on“. Kümmekond aastat varem valmis Võru arsti Fr. R. Kreutzwald kirjutuslaual eepos „Kalevipoeg“. 

Võru altarimaalil on kujutatud Kristust ristil. Risti all leinavad neli naist – Jeesuse ema Maarja, tema õde ja samuti Maarja-nimeline Kloopase naine. Risti ümbert hoiab kinni Maarja Magdaleena. Väidetavalt on kunstnik Bogantz selle 1855. aastal Peterburis maalinud ja kindraliproua Bourkoff kinkinud selle 1884. aastal Võru kirikule. 1980. aastal maal varastati, kuid viis aastat hiljem jõudis kirikusse tagasi. 

Orelirõdu ehitati Võru kirikusse 19. sajandi lõpupoole. Seda on hiljem suuremaks tehtud ning lõpliku kuju sai 1934. aastal. Praeguse oreli ehitasid kolm venda: Tannil, Juhan ja Jakob Kriisa. Orel pühitseti 1914. aastal. Seda on hiljem parandatud ja täiendatud. 1929. aasta remondi ajal oli korraga ametis seitse Kriisat. Võru orelil on 2 manuaali, 30 registrit ja 1680 vilet. Kapp oreli mängupuldi ümber ehitati 1961. aastal. 

Võru mõisa toetus sai 1892. aastal otsa. Tõenäoliselt oli selle taga riiklik venestamise poliitika. Lisaks keelas valitsus koguduse liikmetele kindla maksu määramise. Nii pidi Võru kogudus piirduma vabatahtlike annetustega. See oli siiski tühine mure võrreldes eelseisvaga. 

1918. aasta detsembrist 1919. aasta jaanuarini oli Võru kirik suletud ning kommunistid kasutasid kirikut kihutuskõnede pidamiseks. Ühe tunnistaja sõnul olnud kirik 19. jaanuaril 1919 puupüsti täis, meestel mütsid peas ja suitsud näos. Kooliõpetaja Peterburist teatanud, et kurat olla esimene revolutsionäär. Enamlastest jäi maha rikutud orel, lõhutud arhiivikapi lukk ja katkised kirikuraamatud. Väärtuslikuna tundunud esemed võtsid nad kaasa. Kui punased taandusid, kasutas Eesti sõjavägi Võru kiriku torni vaatluspunktina. 

Eesti Vabariigi ajal, 1921. aastal pandi kirikusse elekter, 1932. aastal paigaldati sooja õhuga töötav keskküttesüsteem. Kaks aastat hiljem lammutati vanad ahjud. 

Kuni teise maailmasõjani peeti Võru kirikus igal pühapäeval jumalateenistus nii eesti kui saksa keeles, 20. sajandi alguseni kord aastas ka läti keeles. 24. jaanuaril 1940 otsustati jumalateenistusi pidada edaspidi ainult eesti keeles, sest enamik sakslasi oli lahkunud linnast. Pisut hiljem läks ära ka koguduse õpetaja Arnold Andreas Werner Graf. 

1940. aasta sügisel kõneles Võru äratusnädalal äsja usuteaduskonna lõpetanud Oskar Olvik. Leerituba oli rahvast tulvil, kuulajate seas ka koguduse õpetaja. Noor ja kogenematu Oskar Olvik võitis kuulajate südamed ning leidis lühikese ajaga palju sõpru. Õpetaja Graf valmistus äraminekuks ja tegi Olvikule ettepaneku tulla Võru koguduse õpetajaks. Olvik loobus lahkest pakkumisest, aga kogudus ei suutnud seda uskuda ja lootis ikka. 

Samal ajal vaatas Võru poole Petseri õpetaja Aleksander Hinno. Kuna kogudus ootas veel Olvikut, möödus Hinno proovijutlus pingelises õhkkonnas. Olvik saatis selle pärast Hinnole isikliku vabanduskirja. 

Peaaegu neli aastat teenis Aleksander Hinno Võru kogudust, põgenes siis Saksamaale ja teenis hiljem eesti kogudusi Ameerika Ühendriikides. Kiriku laulu- ja palveraamatus on tema sõnadega laulud: 173 „Surmavõtja, Jeesus Krist“, 267 „Mu Jumal, Sinu arm ja heldus“, 366 „Ma olen usus kindel, tugev“ ja 418 „Sünnipäevaks sinule“. 

Saksa okupatsiooni ajal peeti Võru kirikus katoliiklastest saksa sõduritele katoliku missat. Kui jälle lahinguid löödi, langes üks mürsk läbi katuse ja lae altari ette, vigastas nii altarivõret kui altarit, aga jäi ometi lõhkemata. Kiriku põrand oli klaasikildudega otsekui üle külvatud. Orelist leiti mürsukilde ja palju purunenud vilesid. 

Nõukogude ajal teenis 30 aastat Võru kogudust Edgar Vaikmäe. Sel ajal tehti mitmeid remonte, taaselustati kirikuvanemate institutsioon ning olulisele kohale tõusis laulukoor. 

1964. aastal palus Rajooni Täitevkomitee sekretär, et kirikukelli helistataks ainult suurtel pühadel ja matustel. Koguduse juhatus vastas, et sellist soovi ei ole võimalik täita. Hiljem jäi ära kellade helistamine nädalasisestel jumalateenistustel ning täie väega hakkasid kellad taas helisema 1979. aastal, kui kogudust tuli teenima õpetaja Villu Jürjo. Ka on armulaud kaetud sellest ajast saadik igal pühapäeval. 

Kaks aastat hiljem nõudis Usuasjade volinik Villu Jürjo vabastamist ametist, põhjuseks kristlik noortelaager. Mitu aastat töötas Jürjo tuletõrjes ja Pindi kirikuteenijana kuni tohtis jälle kantslisse astuda ja sedagi esialgu Petseris. 

Õpetaja Andres Mäevere on esimene Võru õpetaja, kes on pidanud samal ajal praosti ametit. Pika ametiaja sisse on jäänud Eesti taasiseseisvumine. Kirik on jälle nähtav, otsekui metsa seest välja raiutud – nagu ta nüüd on – uue ja ilusa keskväljaku ääres. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.