Maailmas on riidu palju. Ent ka 1920. aastatel ei olnud Eesti ühiskondlik ja kiriklik elu kaugeltki rahulik. Vaidlustes rahulikuks jäämine nõudis erilist vaimujõudu. Siin on eeskujuks tollane luteri kiriku piiskop Jakob Kukk, kelle sünnipäevast möödus 9. septembril 150 aastat. Teda meenutab ajakirja Kirik ja Teoloogia värskes numbris kirikuloolane Priit Rohtmets.

1924. aastal, mil Eestis tähistati luterliku reformatsiooni Liivimaale jõudmise neljasajandat aastapäeva, kirjutas piiskop Jakob Kukk selleks puhuks välja antud pidulikus juubeliteoses järgmised laused:

„Igatahes vihkamise, riiu, killustamise ja enese suurekspidamise vaim on meie kirikule suurt kahju sünnitanud. Aga ehk peab see nõnda olema. Pahandused peavad olema; aga häda nendele, kelle läbi nad tulevad. Kes aga võidab, selle tahab Issand sambaks teha oma Jumala templis ja selle peale tahab ta kirjutada oma Jumala nime ja oma Jumala linna, uue Jeruusalemma nime ja oma uue nime! (Ilmut. 3, 12). Luter ja tema kaaslased on nõndasugusteks sammasteks saanud Jumala templis. Nelisada aastat on need sambad meie rahva hulgas seda templihoonet kannud. Nüüd on ehitusmeister sambaid otsimas meie rahva hulgast. /—/ Et sambaks saada, selleks on vähe, valge usutunnistuse rüü katta ümber posti, mis valemeele koidest rikutud. Selleks on vähe kirves kätte võtta ja teiste sammaste kallal raiuda ja näidata, siin ja seal on tulbad mädad. Ei, selleks on tarvis, et meie kirikus mehed ülestõusevad, kelle peale Issand on kirjutanud oma Jumala nime ja püha linna nime ja iseenese püha nime. Need on mehed, kelle sees elab Jumala elukäsk, püha töö ja püha armastus.“

„Milline mees oli Jakob Kukk? Pikk ja imposantne kuju! Või nagu Kuke ametijärglane piiskopitoolil, Hugo Bernhard Rahamägi, 1930. aastal Kuke 60. sünnipäeva puhul kirjutas, tugev kui tamm!“ kirjeldab Priit Rohtmets vaba rahvakiriku esimest  peapiiskoppi, kes nüüdseks on ise üheks vaba rahvakiriku sambaks saanud.

Loe lisa: