“Oh sedda jummala rikkuse ja tarkusse ja tundmisse süggawust!”

Tark ja suur kirriko-õppetaia nimmega Augustin tahtis jummala nou ning keik sallaiad seädused omma moistussega äraselletada. Ösel ta wois mitte maggada, ja päwal unustas temma sömist ja joomist ärra, sest temma mõtles ikka nende asjade peäle.

Kui temma sel wisil üks kord merre äres käis ja jälle nende asjade peäle mõtles, näggi temma emalt, et üks pissoke poisikenne olli ennesele aukokenne liiwa sisse teinud, ja wallas ikka lusikaga wet merrest senna sisse.

Tekstilõik on pärit veebiportaalis Meie Kirik avaldatud õpetlikust loost «Kirriko Õppetaia» Kuramaal sündinud kirikuõpetaja ja viljaka kirjamehe Friedrich Wilhelm Willmanni (1746–1819) sulest, mis ilmus 1782. aastal eestikeelses jutukogumikus «Juttud ja Teggud».

18. sajandi populaarseim juturaamat etendas olulist osa eestikeelse kirjanduse kujunemisel.

Jutt räägib Pühast Augustinusest (354 – 430) ja väikesest poisikesest mere ääres. Loo järgi jalutas Augustinus Jumala kolmainsuse üle mõtiskledes mööda mereranda ja nägi seal poisikest, kes valas parasjagu merevett liivasse kaevatud auku. Kui Augustinus ütles talle, et auk on liiga väike selleks, et merd ära mahutada, vastas poisike, et ennemini õnnestub temal täita auk kogu mereveega kui Augustinusel lahendada kolmainsuse müsteeriumit.

Kogust “Juttud ja Teggud” on pärit ka näiteks sõna “seltsimees”. “Tuli üks Ingel innimeste näoga temmale seltsimeheks,” kirjutas Willmann.