Luterlikest põhikoolidest lähevad teele esimesed lõpetajad

Veebisaate “Taevas tuleb appi! Vaatlusi maailmale ristiinimese seisukohalt” seekordses osas on külas luterlike põhikoolide lõpetajad Liisa Maria Kull ja Erik Mühls Tallinna Toomkoolist ning Osvald Nigola Tartu Luterlikust Peetri Koolist. Tallinna Toomkooli saamisloost, kasvamisest ja tulevikuplaanidest kõneleb koolijuht Egle Viilma. Küsijaiks on Regina Hansen ja Toomas Nigola.

Erik Mühls ja Liisa-Maria Kull on õppinud Tallinna Toomkoolis alates esimesest klassist. Kooli esimese lennu vilistlastena on nad ühed neist, kelle teadmised pandi proovile gümnaasiumisse pääsemise katsetel. Kahtlemata on see olnud proovikivi ka kristliku kooli jaoks tervikuna. Täna võib öelda, et kool on andnud teadmistele hea põhja ja konkursisõel on edukalt läbitud. Erik Mühls ja Liisa-Maria Kull on otsustanud jätkata koos ühe klassikaaslasega õpinguid Gustav Adolfi Gümnaasiumi reaalsuunal, enamik klassikaaslasi aga Vanalinna Hariduskolleegiumis.  

Tallinna Toomkooli soovitavad nad julgesti teistelegi. Erik Mühlsi arvates sobib see kõige paremini just neile peredele, kellele on tähtis kristlik kasvatus. Kooli eelis on ka väikesed klassid, kus õpilastel on võimalik üksteist tundma õppida, peretunnet kogeda, keskenduda õppimisele. Lisaks veel  toredad traditsioonid, nagu advendilaat, emakeelepäeva näidendid, ühised filmitegemised ja -vaatamised ning iga-aastased silmaringi avardavad õppereisid. Laadal ja kooli tähtpäevadel peetavatel jumalateenistustel toomkirikus loodavad tänased lõpetajad aeg-ajalt koolipere ja vilistlastega ka edaspidi kokku saada.

Esimese lennu ärasaatmise puhul tehakse tänavu algust ka päris uue traditsiooniga – Tallinna Toomkooli lõpetajad istutavad hakkavad nüüdsest igal aastal otse vanalinna külje alla Šnelli linnaparki istutama õunapuid ja panevad sellega koos Tallinna linnaga aluse kenale õunapuuaiale.

Kooliaastatele rahulolevalt tagasi vaadata saab ka kooli direktor Egle Viilma, kes ütleb, et nii kooli rajamine kui ka selle lugu on olnud üks õige otsus ja kokkuvõttes suur Jumala ime. Ta meenutab, et esimese julgustava tõuke kooli sünniks andis aastal 2011 Vanalinna Hariduskolleegiumi direktor Kersti Nigesen. Kiriku poolt vastasid sellele otsuste ja tegudega peapiiskopp Andres Põder, tolleaegne toomkiriku õpetaja Urmas Viilma ja hariduse assessor Ove Sander. Koolijuht on tänulik ka toetavatele lapsevanematele, kel pidi loodava kooli suhtes olema suur usaldus. Egle Viilma tunnistab, et lihtne pole see teekond siiski olnud ja maiste probleemidega tegelemist on olnud läbi kogu selle aja. Pole ju koolil tänase päevani isegi oma maja, rääkimata euroremontidest ja õppimistingimustest, mida näiteks riigikoolid saavad õpilastele pakkuda. Siiski on iga kord kõik raskused saanud Jumala abiga lahendatud.

Praegu tegutseb toomkool kahes vanalinnas asuvas majas. Neist üks, metodisti kirikule kuuluv alglasside õppehoone asub Raeapteegi kõrval ja selles on oldud algusest peale. Et aga kool on aasta-aastalt üha kasvanud, on viimasel kolmel aastal põhikooli õppehooneks olnud Niguliste kiriku naabruses asuv maja Rüütli tänaval, mis kuulub Tallinna Ülikoolile. Nüüdseks on hoone tänu kooli lapsevanematele seestpoolt ümber ehitatud ja normidele vastavaks kohandatud. Tingimused on siiski askeetlikud, kuid kunagi pole olnud vanematelt nurinat, märgib Viilma.

Nüüdseks on kõigil kolmel kooliastmel olemas ka tähtajatu tegevusluba ja koolipere uus suur unistus on gümnaasiumi loomine. See tuleb siis, kui on õige aeg, usub Viilma, sest väga paljud asjad peavad kokku langema. Gümnaasiumi loomine ja töös hoidmine on sama raske või keerukamgi kui põhikool, nendib ta.

Neli üheksanda klassi lõpetajat on tänavu ka Tartu Luterlikus Peetri Koolis. Räägime Osvald Nigolaga, kes ühena mitmest lõpetajast on läbinud programmi koduõppel.

Osvald Nigola alustas oma kooliteed tavakoolis Mammastes, kus talle väga meeldis. Seda ei saanud aga öelda uue kooli kohta, kuhu ta edasi pidi minema. Nii otsustatigi koduõppe kasuks. Keerukas see ei olnud, sest ka tema isal oli koduõppe kogemus olemas. Praegu võib öelda, et julge valik on end igati õigustanud.

Tavakooli tagasi küll ei tahaks, ütleb Osvald Nigola ja kirjeldab oma päevaplaani: ärkab kell üheksa, vahel ka kümme, kõnnib koeraga, siis õpib mõne tunni ja ongi aeg muuga tegeleda. Nigola võrdleb, et tavakoolis kulub vahel õppimiseks terve päev asjadele, mille peale koduõpes vaid mõni tund. Kodus õppides on töötamine  produktiivsem, aega kulub vähem ja teemad saavad rohkem selgeks. Koolis on palju segavaid faktoreid, suur hulk aega kulub õpetajal korraloomisele. Samas on koduõppimise puhul vältimatu, et oleks enesedistsipliin ja aja planeerimise oskus.

Koduõpe sobib Osvald Nigola arvates inimesele, kes vajab võimalust keskenduda, on valmis ise otsima ja uurima, mitte ei oota, et õpetaja kõik ise selgeks teeks. Samas ei sobi koduõpe neile, kes käivad koolis sõprade pärast ja see on neile oluline koolielu osa. Tema sõnul on koroonapiirangute periood  aidanud seda näha, kellele koduõpe sobib ja kellele mitte. Teadmiste proovid on seni andnud häid tulemusi ja enamik Nigola eksamihindeid on olnud viied. Edasi õppima läheb Osvald Põlva gümnaasiumisse, seejärel Tartu Ülikooli ja loodab saada isa eeskujul pastoriks.

Osvaldi isa, õpetaja Toomas Nigola kommenteerib, et koduõppe valimiseks andis julgustust tema isiklik kogemus – kui tal endal poleks koduõppimise tausta, oleks otsus tulnud kindlasti keerulisemalt või poleks sellise variandi pealegi tulnud. Vaimulik oli koolipõlves koduõppel 7. klassist kuni gümnaasiumi lõpuni. Algul oli distantsõppel, hiljem jätkas õpinguid eksternina. Gümnaasiumi tegi läbi kahe aastaga.

Nigola kinnitab, et tema mõlemad lapsed saavad koduõppel olla tänu sellele, et suudavad enda aega planeerida, end ise juhtida. Kui mõne teema puhul on internetist või raamatust raske materjali leida, siis on suguvõsas õnneks mitmeid inimesi, kelle juurde saab lapse konsultatsioonile suunata. Üldiselt nõuab koduõpe vanemalt eelkõige läbimõtlemist, mis see hariduse andmine üldse on, mis on selle eesmärgid ja õpiväljundid. Sageli saab erinevate ainete õpiväljundeid saavutada kombineeritult, vahel on võimalik ülesandeid koos vanematega teha, ja see pakub neilegi taasavastamise rõõmu.

Nii Tartu Peetri kui selle väikevennal, Põlva Jakobi koolis on tööl koordinaatorid, kes aitavad vanematel õppekava kokku panna ja annavad tuge. Kui koostöö ja suhtlemine sujuvad, siis näitab elu, et koolis õppida saab ka Aafrika mandril elades. Nii elab Põlva kooli üks õpilane näiteks Nairobis.

Toomas Nigola sõnul on koduõpe kasvav trend, sest üha vähemaks jääb neid, kes kaheksast viieni tööl käivad. Paljud vanemad on kodus kaugtööl, palju on mobilseid inimesi, kes peavad Eestis või ka maailmas ringi liikuma. Enam ei arvata koolides, nagu oleks koduõpe midagi ulmelist või arusaamatut ja püütakse seda suunda arendada.