Peapiiskop Urmas Viilma sidus oma tänases Facebooki postituses advendi 3. pühapäeva sõnumi tänase päevaga, kus hingeharidus ja usk on pilke objektiks ja usklikke võib sarnaselt Ristija Johannesele pidada hüüdja hääleks kõrbes.

„Advendiajal ootame ristiinimestena Ristija Johannese kombel Jeesuse saabumist, et rõõmustada Jumala armastusest, mille väljenduseks oli Jumala Poja inimesena sündimine jõuluööl,“ kirjutas peapiiskop Viilma. Ristija Johannes, kes tutvustas end hüüdja häälena kõrbes, valmistas ette teed Kristuse tulekuks, kuid mitte kõik ei tundnud ära Jeesuses oodatud Messiat – Kristust – Päästjat. Praegusel ajal maad võtnud kirikuvaenulikkus ja usu naeruvääristamine näitavad Urmas Viilma sõnul seda, et majanduslik heaolu ja mõõdetavate teadmiste ning nutikate oskuste kasv ei ole tasakaalus hoolivust või ligimesearmastust väljendava suhtumisega.

„Meie elu Eestis on muutunud üha paremaks, elatustase kõrgemaks ja üleüldine heaolu valdavaks. Me oleme “nutiriik”, mida tuuakse eeskujuks kõikjal maailmas. Meie koolide õpilased on teadmiste poolest ühed targemad maailmas, meil on rahva väikesest arvust hoolimata arvukalt andekaid muusikuid ja heliloojaid, kunstnikke ja sportlasi, edukaid ettevõtjaid, eriti infotehnoloogia valdkonnas. Me oleme uhked selle üle, et oleme ilusad, targad ja edukad!,“ tõi peapiiskop esile ühiskonna positiivsed jooned, kuid osutas kontrastina: „Samal ajal näeme palju depressiivseid, õnnetuid ja üksteise arvamustest, veendumustest ja tõekspidamistest mitte lugupidavaid inimesi. Lisaks, Eestis tarvitatakse palju alkoholi, ollakse vägivaldsed nii koolis, kodus kui tänavatel. Meil sooritatakse naabermaadega võrreldes oluliselt enam enesetappusid. Koroonaviirus on selliseid enesehävitajalike sammude arvu kasvatanud veelgi.“

Viilma nentis, et nutiteadlikkuse kasv on jätnud tahaplaanile hingehariduse, kohati muutnud hingeasjad lausa pilkealusteks. Eriti paistab kirikuvaenulikkus ja usklike inimeste veendumuste naeruvääristamine viimasel ajal silma mitmete peavoolumeediat esindavate ajakirjanike sõnumitest, leidis ta. „Majanduslik heaolu ja kuulumine maailma nutikamate hulka ei ole muutnud rahvast üldisemalt empaatilisemaks või sallivamaks. Vastupidi – see on teinud paljud inimesed justkui kurjemaks. Ka ei suuda nutisuutlikkus vastata inimeste küsimusele elu mõttest.“

Peapiiskopi tõstatas ka küsimuse, mis mõtet on üldse jõulude tähistamisel, kui selle keskmes ei ole Jeesus kui Jumala Poeg ja leidis: „Selles kontekstis ongi loomulik, et need, kes jõulude mõttest aru saavad, saavad jõule kirikutesse tulles ka tähistada. Teised, kelle jaoks jõulud on lihtsalt osa meelelahutusest, võivad lõbustustega oodata ka viiruse taandumiseni. Pidu võib ka hiljem pidada!“ Jõulusõnumit mõistmata on lihtne sellesse tõsiselt suhtuvate inimeste südameusku ka naeruvääristada või põlata, nentis Viilma. Ta tuli taas tagasi tänase 3. advendipüha sõnumi juurde: „Ka Jeesuse tegevuse ja kuulutuse suhtes olid tollased arvamusliidrid umbusklikud, hiljem isegi vaenulikud. Seepärast püüdsid nad ka Jeesust korduvalt vaikima sundida ning lõpuks vangistada ja risti lüüa. Sama saatuse osaliseks sai ka Ristija Johannes, Jeesuse tee ettevalmistaja, kelle kuningas Heroodes Antipas hukata lasi.“

Peapiiskop Urmas Viilma avaldas siiski lootust, et eelolev advendi- ja jõuluaeg saab olema täidetud üksteisest hoolimise ja rahuga ja julgustas lugejaid usu- ja kirikuvõõras keskkonnas elades Jeesuse enda sõnadega: ”Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse!” (Jh 14:1).

1