Kuidas orienteeruda erinevate väärtusmanifestatsioonide vahel nõnda, et ei avastaks end ühel hetkel olukorras, kus teatud avalikke sõnumeid usaldades märkad oma südametunnistuse väärtuskompassi alarmeerivalt märku andmas, küsib oma peapiiskop Urmas Viilma ajalehes Eesti Kirik ning Rahvusringhäälingu portaalis ilmunud arvamusartiklis.

„Kestva sajandi esimestel aastakümnetel on Eestis väärtustega žongleeritud väga oskuslikult,“ nendib Viilma. „Tegutsemas on kord varjatult, kord varjamatult “ühiskondliku jätkusuutliku arengu propageerijad”, kes on ametis väärtuste muutmisega endale (erakonnale, huvigrupile, jne) vajalikus suunas.“

Esmapilgul tundub, et euroopalikud, läänelikud, kristlikud ja demokraatlikud väärtused on kõik sama hulktahuka erinevad tahud, tegelikkus on aga teine. Segaseks muudab Urmas Viilma sõnul olukorra see, et kasutatakse manipuleeritud väärtuste defineerimiseks nende väärtuste seniseid tähistusi: „Kui kunagi tähistasid euroopalikud, läänelikud ja demokraatlikud väärtused sama õhtumaist ühiskonnakorraldust ja ühiskondlikke suhteid, siis tänapäeval sõltub nende väärtuste omavahelise kattuvuse ulatus sellest, millises “õhtumaises” riigis neid termineid kasutatakse.“ Euroopa piires kohtab riikide erinevat suhtumist rändeteemasse, tööjõu liikumisse riikide vahel või kolmandatest riikidest, rahvuslike huvide osakaalu erinevust riigiti, erinevate vähemuste (keele-, rahvus-, seksuaal-, usu-, jne) elu seaduslikku korraldamise viisis, ja paljus muus.

Samuti ei pruugi kristlikud väärtused olla sünonüümiks piibellikele väärtustele – kristlike väärtustena esitletud väärtused võivad oluliselt erineda sellest, mida piiblis teatud asjadest on kõneletud, kirjutab Viilma.

„Olen märganud, et ka Eestis ei ole euroopalikud väärtused tähistanud suure osa poliitikute jaoks sugugi mitte kristlikke väärtusi, nagu see võiks eelduslikult olla, vaid pigem sekulaar-humanistlikke väärtusi.“

Viimane väljendub muuhulgas inimindiviidi heaolu eest seismises ja üksikisiku õigustest (mitte tingimata vastutusest ja kohustustest) kõnelemises. „Postulaat kõlab: riik ja kogu ühiskond peab indiviidi toetama.“ Viimasel paaril-kolmel aastal on lisandunud indiviidi kõrvale keskkond, kuid seegi inimindiviidi huvidest lähtuvalt: „et minul, minu lastel ja lastelastel oleks puhas elukeskkond! Mitte, et maailm võiks olla puhas kellegi teise pärast või maailma kui loodu enese huvides.“

Viilma kirjutab essees ka muteerunud arusaamast ligimesearmastuse kohta, mis tuleneb Kristuse armastusekäsu vildakast tõlgendamisest. „Lähtumine sellest, mida sa tahad, et sulle tehakse (isiklik huvi), mitte sellest, milline on teise vajadus ja soov (üldine ja ühiskondlik huvi), on aidanud kaasa ühiskonna lõhestumisele ja paljudele vastandumistele.“

Paraku pole ka omakultuuri, eesti keele, rahvusriigi püsimine enam väärtused omaette, millest sobiks kõneleda erakondade üleste väärtustena. „Kui kõneled rahvusriigist või eesti keelest, saad külge ühe konkreetse erakonna toetaja sildi. Rahvusriik ei olegi enam justkui väärtus omaette.“

Urmas Viilma küsib kirjutises, miks siis ikkagi kasutada sellist ujuvat määratlust väärtustest kõneldes ning leiab: „See on märk sellest, et elame ajas, mil väärtused muutuvad väärtusetuks.“

Et säilitada orienteerumis- ja otsustusvõime, on oluline enese jaoks sättida paika oma isiklik väärtuskompassi nõel, ütles peapiiskop. „Kristlase jaoks on see lihtne, kui hinnata kõiki väärtusi – euroopalikke, läänelikke, kristlikke, demokraatlikke, põhiseaduslikke – pühakirja valguses. Mida teeb aga inimene, kellel puudub kindel maailmavaateline vundament väärtuste virvarris orienteerumiseks?“

Loe lisa:

• Urmas Viilma, “Väärtuste virvarr” (Eesti Kirik, 12.08.2020; lühem versioon)
• Urmas Viilma, “Väärtusetud väärtused” (ERR-i arvamusportaal, 12.08.2020; pikem versioon)