„Miks saatis Jumal meile koroonahaiguse?,“ küsis intervjuus peapiiskop Urmas Viilmaga Vilja Kiisler Eesti Päevalehest. Peapiiskop vastas, et on inimlik panna Jumalat selle eest vastutama. „Vahel ütlevad usklikud inimesed ka, et midagi toimub siis, kui Jumal lubab või Jumal annab. Küsin siis ikka, et miks sa paned kogu vastutuse Jumala peale. Sa pead ikka ise ka midagi tegema.“ Viilma sõnul on epideemiad lihtsalt osa maailmast. „Me ei tea täpselt, kus on viiruse juured, kas on küsimus hügieenis või on asi loomaturgudes.“

Peapiiskop sõnas, et väga vähe on selliseid kannatusi, mille puhul inimene on ise vastutusest täiesti prii. „Sageli küsitakse: miks lasi Jumal Estonial hukkuda? Miks Pompei hävis, miks hävitas hiidlaine selle või teise linna? Aga kas saab Jumalat süüdistada selles, et inimene ehitas maja Vesuuvi jalamile? Ka Estonia katastroofi ja teiste õnnetuste puhul leiame kuskilt inimliku vea.“  Nii sõltub ka haigusele piiripanemine meie endi käitumisest.

Ajakirjaniku oletusega, et ehk karistab Jumal sedasi inimesi pattude pärast, ei olnud peapiiskop päri juba sel põhjusel, et igasugune maapealne elu lõpeb surmaga. „Surm on inimese pattude tulemus, aga mitte meie igapäevaste pattude, vaid Aadama ja Eeva õunaraksus käimise tulemus. Keelatud vilja söömine muutis inimese surelikuks. Kui keegi sureb haiguse või õnnetuse tagajärjel, siis see ei ole Jumala karistus. Ka viirus ei ole meie karistamiseks.“

Õppida on koroonakriisist aga mõndagi. Kasvõi harjumust käsi pesta. Laiemalt võttes aga keskkonnasäästlikku elukorraldust. „Olen vahel mõelnud, miks pole kõik riigid ometi kokku leppinud, et vähemasti paar nädalat aastas teevad kõik, kel vähegi võimalik, kodus tööd – kui tohutu mõju oleks sellel keskkonnale!“ Kriisist tuleb paraku ka teadmiseks võtta, et me ei ole kriisideks üldse valmis ja oleme ennast tundnud liiga turvaliselt, nentis peapiiskop. Samuti, et Euroopa Liit ei toimi kriisis, kiireid otsuseid hakkasid langemata rahvusriigid.

Vilja Kiisler esitas peapiiskopile ka mõneti vastuolulise küsimuse: kas Jumal vastab ka mitteuskliku inimese palvele. Viilma leidis, et palujat on raske mitteusklikuks pidada, kuid pidas olulisemaks seda, et palve vastuseks ei ole alati esitatud soovi täitumine. „Jumal teab sageli paremini kui meie. Meie näeme ainult lühiajalist perspektiivi, aga Jumal näeb oluliselt kaugemale. Sellepärast ei pruugi ta meie palvet täita sellisel kujul, nagu me selle esitame, sest tal on hoopis teine plaan – ja enamasti hoopis parem.“ Urmas Viilma tuletas siinkohal meelde, et Jumal on olemas hoolimata sellest, kas inimene seda usub või ei usu. „Päike paistab ikka – ka siis, kui pilved on ees. Jumalaga on samamoodi: ta on olemas isegi siis, kui inimene arvab, et ei ole.“

Intervjuus küsitleti peapiiskoppi ka poliitilise elu teemadel, nagu näiteks tema suhtumine presidendi kirikuskäimisse ja suhted tipp-poliitikutega. Kirikukellade helistamise üleskutse puhul oletas Kiisler koguni, et see võis olla poliitiline kokkumäng peaministri parteiga, kuivõrd ka peapiiskopi koostatud valimiskompass paistis ajakirjaniku jaoks olevat selgelt Keskerakonda soosiv, kui mitte isegi partei tellimustöö. Peapiiskop avas kellade helistamise kampaania otsuse tegelikke tagamaid, et tegelikkuses tal nimetatud poliitilisi eelistusi ei ole. Ta lisas ka, et koostöö on sujunud ka teiste parteide, kõigi presidentide ning peaministritega.

Intervjuus tuli juttu ka kirikupea moraalsetest hoiakutest. „Abielu mõistet ei peaks kasutama teistsuguste suhete kirjeldamiseks,“ kordas Viilma varemgi öeldut. Kooseluseadust ei oleks pidanud vastu võtma, jäi Viilma kindlaks, aga leidis, et kui  põhiseadus peaks sätestama abielu mehe ja naise suhtena, siis võib ka kooseluseadust kohendada nõnda, et ta ei rikuks ära abielu tähendust.

Abordi lubamise osas väljendas peapiiskop kiriku seisukohta, et aktsepteeritav on abort ema elu päästmiseks – kui kaalukausil on elu elu vastu –, muidu mitte. Maksumaksja rahaga abordi toetamine on eetiline probleem, leidis Viilma.

Ajakirjanik tundis huvi sellegi vastu, kas peapiiskopi aktiivsus sotsiaalmeedias on tingitud edevusest või vajadusest käia ajaga kaasas.

„Küsimus on olnud, kuidas teha kirik ja kiriku sõnum kuuldavaks ja nähtavaks,“ vastas Viilma, kuid möönis: „Aga ma ei saa eitada, et minus on raasuke edevust. Muidugi on.“

Kiisler esitas peapiiskopile ka tema enda varasema intervjuuküsimuse peaminister Jüri Ratasele: keda ta poliitikutest tahaks rahunemistuppa panna. „Arvan, et ühes või teises olukorras peame me kõik rahunemistoas käima, ministrid sealhulgas. Iga inimene peaks aeg-ajalt rahunemistoas käima ja peeglisse vaatama, mina ka,“ ütles peapiiskop Urmas Viilma.

Vaata ka:

• EPL 22.05. nädalalõpulisas ilmunud Vilja Kiisleri artikkel „Urmas Viilma: Iga inimene peaks aeg-ajalt rahunemistoas käima ja peeglisse vaatama. Mina ka“