Urmas Viilma, EELK peapiiskop:

Saime kõik värskelt teada regionaalsete investeeringute summad ehk “katuserahade” ettepanekud Eesti Vabariigi riigieelarvesse. Mitmetes uudistes on eraldi rõhutatud usuliste ühendustele määratud toetuste suurt määra, mis jätab mulje, nagu oleks tegemist ülekaalukalt kõige suurema grupi või valdkonnaga, mida erakonnad soovivad toetada.

Tegelikult on hoopis sport ja rahvatervis kõige suurem valdkond, mida praegusel tervisetundlikul ajal koalitsioon on soovinud toetada ja see on empaatiline ning oluline otsus. Sporti toetatakse suurusjärgus 1,2 miljonit eurot, mis moodustab toetuste mahust üle 21% ehk enam kuni viiendiku. Kui lisame siia veel toetused mänguväljakutele, mänguplatsidele ja teistele rahvatervist toetavatele investeeringutele, ulatub toetus isegi peaaegu 1,5 miljoni euroni ehk kuni 25% kogu toetuste mahust.

Erinevatele religioonide, maailmavaadete või Eestis tegutsevate kirikutega, alates maausulistest ja lõpetades kristlike koolidega, on tõepoolest seotud ligi miljon eurot kogu üle 6-miljonilisest regionaalsete investeeringute paketist ehk umbes 15-16% kogu toetuste mahust.

Minul on muidugi hea meel tõdeda, et EELK kogudustel ja asutustel on oodata uue aasta eelarvest tuge umbes 700 000 euro suuruses mahus, mis on eriti maakogudustele suureks toeks. Selle eest tuleb tänada koalitsioonierakondi, kuid ka sotsiaaldemokraate, kes samuti on pidanud koguduste toetamist nii kirikuhoone restaureerimisel kui sisulistes tegevustes ligimeste aitamise suunal oluliseks. Ajal, mil Reformierakond oli koalitsioonis ja “katuseraha” jagas, toetasid ka nemad hea meelega kirikuid ja kogudusi üle Eesti.

See kinnitab, kui oluline oleks taastada uuesti nõndanimetatud Pühakodade programm ja suunata sinna igal aastal suurusjärgus 5-6 miljonit eurot, et vabastada vahendeid regionaalsete investeeringute tarvis muudes valdkondades. Suureneks rahade eraldamise läbipaistvus, kasvaks õiglustunne ning katuserahade jagamise vajadus ajalooliste kirikute restaureerimiseks väheneks, sest selleks vajalike vahendite eraldamine oleks korraldatud paremini.

Ajaloolise arhitektuuri- ja kunstipärandi toetamisel ei ole tegemist usuvabaduse ega ka kiriku ja riigi omavahelise neutraalsuse küsimuse printsiibiga mängimisega, vaid põhiseaduse preambulas sätestatud eesti kultuuri säilitamise ja jätkumise küsimusega. Kirikud ja kogudused vajavad avalikku raha samavõrra kui raamatukogud, spordisaalid ja mänguväljakud, kuhu suur osa maksumaksjatest kunagi oma elus ei lähe, kuid mida avaliku rahaga on alati toetatud.

Mul on heameel tõdeda, et seda mõistab üha rohkem inimesi nendegi seast, kes muidu on institutsionaalse kiriku tegevuse suhtes iroonilised või kriitilised, kuid pärandi säilitamist peavad oluliseks. Tuntud kirjanik Andrus Kivirähk on hiljuti ajalehes Eesti Kirik öelnud: “On täiesti mõistetav, kui prantslased annetavad suuri summasid tulekahjus kannatada saanud Pariisi Notre Dame’i taastamiseks. Igati loomulik oleks ka see, et kui peaks juhtuma midagi halba mõne meie Tallinna vanalinna kirikuhoonega, siis paneks laiem avalikkus väärika hoone restaureerimisel õla alla. Minagi oleksin nõus tegema ülekande!” (Eesti Kirik 11.11.2020, nr 44).

1