Eile, 11. detsembril jätsid Peedo Lehtlaga hüvasti koguduseliikmed ja sõbrad Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus. Täna saadeti legendaarne saarlane kodusest Naissaare Maarja kabelist rahupaika rannarahva kalmistul.

Naissaare Peedu (või ka Petka) oli oma paljude muude ametite kõrval ka Naissaare Maarja kabeli kellamees. Saarel kujunes ta koguduse jaoks omamoodi majakaks – alati võis kindel olla, et ta on seal kusagil, ehk koguni oma autoga sadamas vastas, ja saarele lähenedes juba oodati Peedu kärisev-südamlikku tervitust. Kel eriliselt vedas, sai kellamehe vedrudeta imesõidukis ka elamusrikka teekonna osaliseks kuni saare keskel asuva kabelini.

Kui Peedu oli kabelis kellahelinaga jumalateenistuse sisse juhatanud, seadis ta end alati sisse harmooniumi kõrval, kus ta siis rõdupiirdele pead toetades tavatses toimuvat jälgida. Külmal ajal veel külmemast kirikust tulles oli alati kosutuseks teadmine, et Peedu juures ahju ääres saab varsti kontide vahele sooja ja et tema keedetud supp on koguduserahvast kindlasti juba teki sisse mähituna ootamas.

Veel hilissuvel, kui Peedol täitus saarele elama asumisest 25 aastat, sai ta peapiiskop Urmas Viilmalt pidulikul jumalateenistusel endale rinda koguduse tänumedali. Ent uusi kelli, mis varsti pärast seda torni paigaldati, ei saanudki kellamees enam ise lüüa. 7. detsembril tuli juba tema lõpliku lahkumise teade.

Naissaare kogukond saatis taasiseseisvumise järel saarele kolinud ja seal omamoodi legendiks kujunenud mehe ära südamlike sõnadega:

Petkat ei ole enam. Petka on Naissaarelt läinud…  Jaa, selle mõttega peab alles harjuma. Juba siis, kui ta vahel harva linna läks, oli Naissaarel midagi teisiti. Kõik teadsid, et tema  on alati kohal, suvel, sügisel, talvel…

Kes ta üldse oli? Oi kui valesti see „oli“ kõlab…

Kas Rähnipesa peremees? Rongijuht?  Geniaalne leiutaja, kes tegi pesumasinast mootorratta või koguni veduri? Kiriku kellamees? Imeravitseja? Viinamees? Naistemees? Või legend, kes tegi Naissaare suuremaks?

Tema teadis kõiki Naissaare saladusi. Nii istusid ühel õhtul  mehed Männikul ümber laua, Naissaare kaart ees ja Petka tegi sellele mõned ristid. Just sinna, soode äärde, olevat Eesti Vabariik peitnud segastel aegadel mitu tonni kulda. Mehed tahtsid kohe kulla metsast ära tuua, aga Petka ütles, et juba on liiga pime.

Petka ise on legend, keda meie, naissaarlased, ja kõik külalised jääme mäletama. Ja kus iganes Sa tulevikus oled Naissaare lugusid rääkimas, soovime sulle jätkuvalt kõike head.

Naissaare elanikud

Torni ja kellata Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus algas reedel jumalagajätt siiski kellade helinal – telefonist kõlas Naissaare kabelis salvestatud kellahelin, kus mängis Peedo Lehtla ise. Kuldsete kätega väikest kasvu ja suure südamega meest oli tulnud saatma palju inimesi – selle piirini, kui palju kirikusaal piirangute tingimustes suutis mahutada. Matustele tavatult olid Peedut lõplikule teekonnale saatmas nii orel, pasunad, tšello kui ka laul. Ja ühelt väikeselt tüdrukult läks talle kaasa tilluke kurblik kiri hoolikalt maalitud südamete ja tänusõnadega. Peedu suutis puudutada mingil seletamatul moel kõigi südant ja tal oli ka haruldane anne väga erinevaid inimesi ühte liita.

Täna tuli Rootsi-Mihkli koguduse õpetajal Patrik Göranssonil täita Peedule ammu antud ja korduva küsimise peale ka üle kinnitatud lubadus ta Naissaarel mulda sängitada. Sadamast Peedu kodumaja juurde Männiku külla minekuks olid naissaarlased sõitma pannud tema kuulsa rongi. Naissaare Maarja kabelist viidi Peedu puusärk läbi meistrimehe enda valmistatud suursuguse väravakaare viimsesse puhkepaika rannarahva kalmistul.

Naissaare Maarja kabeli kellamehe Peedo Lehtla mälestamiseks saab tema lähedaste soovil teha annetuse Naissaare kabeli restaureerimistööde jätkamiseks.

Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse pangakonto Naissaare kabeli heaks:
IBAN: EE241010220037677014
EELK Tallinna Rootsi-Mihkli kogudus

Regina Hansen