Saates “Taevas tuleb appi!” räägiti annetamisest ja annetuskultuurist

Seekordses saates “Taevas tuleb appi!” vestlevad annetuskultuuri teemadel ettevõtja, EELK konsistooriumi projektijuht ja Tallinna Jaani koguduse diakon Annely Neame, ettevõtja ja Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse diakon electus Rene Paats, EELK konsistooriumi avalike suhete spetsialist, Tallinna Rootsi Mihkli koguduse liige Regina Hansen ja Põlva Maarja koguduse õpetaja Toomas Nigola.

Kirik ja selle rahaasjad on teema, milles valitseb sügav teadmatus isegi paljude koguduseliikmete seas, rääkimata inimestest väljaspool kirikut. Levinud eksiarvamus on näiteks, et kirikuid peab ülal riik ja vaimulikud saavad samuti riigipalka. Tõsiasi on siiski see, et kiriku sisuline tegevus püsib just liikmete annetuste najal ja selleks, et kirik saaks rohkem omaenda paremaks toimimiseks, töötegijate väärtustamiseks ja ka kogukonnatööks ära teha, on vaja koguduseliikmete rahalist tuge. Oma jõukohase panuse andmine kirikutöö heaks on lihtsalt kristliku eluhoiaku loomulik osa.  

Kui kirikutele antav projektiraha läheb reeglina kirikuhoone pakilisteks remonditööödeks, siis koguduseliikmetelt kogutavad annetused kuluvad koguduse ja kiriku kui terviku toimimise heaks: kogudusele makstav raha kulub selleks, et üldse saaks midagi maksta õpetajatele, kirikumeestele ja koristajatele; edasi tasuvad 169 EELK kogudust liikmeannetustelt 10% kirikukassasse selleks, et seitse töövaldkonda edeneksid ja lisaks 5% solidaarsuskassasse toetamaks abi vajavaid kogudusi.

Kui suur võiks liikmeannetus olla? Piibel soovitab sissetulekutelt maksta kümnist. EELK soovituslik liikmeannetuse (sisuliselt siiski -maksu) suurus on palju tagasihoidlikum – 1% sissetulekult. Liikmeannetuse tasujaid on kogudustes 25000. Aastane liikmeannetus jääb inimese kohta  umbes neljakümne euro kanti ja seda on keskmisi sissetulekuid arvestades kindlasti vähe, nentis ettevõtja, vaimulik ja EELK Konsistooriumi projektijuht Annely Neame. Üks põhjus on tema hinnangul kindlasti see, et annetustega hakatakse koguduses enamasti tegelema enne aastavahetust ja siis korraga kobedamat summat enam välja käia pole.

Annely Neame leiab, et annetuskultuuri parandamiseks on vajalik koguduseliikmetega pidev kontaktihoidmine. “Kui annetamine käib südametunnistuse järgi, siis tuleb südametunnistusele kogu aeg koputada,” märkis Neame. Teisalt on iga koguduseliikme enda vastutada, et ta käituks hea majapidajana. “Siis on  ka vaimulikult asjad korras,” lisas ta. Maksu tasumiseks on püsimaksekorraldus kahtlemata kõige kindlam lahendus, sest väikeste summade kaupa on rahaliste kohustuste täitmine reeglina kergem.

Ettevõtja ja Usuteaduse Instituudi pastoraalseminari läbinud tulevane diakon Rene Paats kaitses 2019. aastal EELK Usuteaduse Instituudis lõputöö, mis käsitles võrdlevalt annetamist Piiblis ja praktikas nelja suure linnakoguduse näitel. Töös analüüsiti ka annetamise teema käsitlemist leeriõpikutes, leerikursustel ja annetamist praktikas. Selgus, et leeriõpikutes oli rahateema esindatud väga tagasihoidlikult. Erandiks oli vaid Meelis Holsingu raamat, kus oli kiriku majandamisest ja raha teemast üpris detailselt juttu. Ka intervjuudest koguduseõpetajatega ilmnes, et leeritundides räägitakse kümnisest üsna pealiskaudselt ja pigem vana testamendi kontekstis. Kogudseliikmete rahaliste kohustuste teemat puudutatakse väga ettevaatlikult, kartes tulevasi koguduseliikmeid hirmutada.

Leerikursuse lõppedes teevad kursuse lõpetajad liikmeannetuse. Osa kogudusi esitab soovitusliku suuruse. Nii toimib näiteks Tallinna Jaani kogudus. Töös uuuritud nelja koguduse praktikast selgus, et kindlaks määramata summa puhul panustavad koguduseliikmed umbes kolmandiku võrra enam.

Paats tegi väikese uuringu ka oma tuttavate seas, kelleks olid paarkümmend keskmisest tugevama ostujõuga inimest. Ta uuris neilt, et kui neile antaks koguduse poolt teada, et käes on liikmemaksu tasumise aeg, siis kuidas nad reageeriksid. Ühegi tuttava ega sõbra käest ei saanud ta vastust, et selline pöördumine oleks neile kuidagi vastumeelne. Vastupidi: nii mõnigi koguduseliige tunnistas, et tal kipub liikmemaksu maksmine ununema ja kui jõulude paiku sai kirikusse mindud, siis õpetaja samuti sel teemal ei rääkinud. Nii jäigi raha maksmata.

Annetuste tegemisel kotikorjanduse mõistes on abiks telefonipõhised lahendused, nagu näiteks m-Tasku. Paats on ise Kaubamaja Grupi juures olnud ametis selle maksekesskkonna juurutamisega ning ta selgitas, et see on kaks aastat tagasi Telia poolt ellu kutsutud virtuaalne rahakott, mis võimaldab sisestada nii deebet- kui krediitkaarti ja liita kliendikaarte. M-Tasku abil on mugav maksta annetust sel inimesel, kes kirikus rahakotti kaasas ei kanna või kellele lihtsalt meeldib telefoniga opereerida.

Annely Neame tutvustas, et m-Tasku kaudu tasutud summadelt ei lähe saaja jaoks midagi kaduma, samuti pole koguduste jaoks ka mingit muud tasu. Ta lisas, et varsti pole annetuse maksmiseks m-Taskuga vaja ka QR- koodi, nagu seni. Nimelt pannakse EELK kodulehele lähipäevil üles Eesti kaart, kuhu on paigutatud nupud kõigi koguduste nimedega. Vajutad koguduse nuppu, valid sobiva suurusega annetuse ja maks ongi tehtud.

Regina Hansen ütles, et koguduste häbelik suhtumine rahateemasse jääb talle natuke arusaamatuks, sest näiteks pereski saab ette võtta asju ju üksnes eelarve piires. Ta leidis, et kuna anda tuleb heal meelel, ei tohi annetus olla ülejõu käiv, kuid kui kiriku jaoks leitakse korjandusel alati vaid koti põhjast punaseid sente, siis tekitab see samuti küsimusi, kuidas suhtub andja kirikusse ja kelleks peab iseennast.

Avalikkuse jaoks on kiriku kõnelused raha teemadel üpris tuleohtlikud ja põhjustavad sapiseid kommentaare, kuid siin on jälle vastuolu, sest ootused kiriku suhtes on suured – näiteks oodatakse ja eeldatakse diakooniliste teemadega tegelemist. Koroonaaeg on ka näidanud, et kriisiajal ei ole tüüpiline kirikuskäija sugugi vanemaealine naisterahvas. Kirikusse on nüüd kohale tulnud pigem inimesed, kes vajavad kiiresti reaalset abi – valdavalt keskealised mehed, kellel on ootamatult tee püsti ees. Sellised inimesed soovivad enda jaoks üürikest segamatut vaikusehetke või jutuajamist vaimulikuga, et mõelda ja arutleda, mida oma eluga peale hakata, kui kõik on kokku kukkunud.

Kogudused ei küsi riigilt ega omavalitsustelt toetust omaenda põhikirjalise tegevuse jaoks. Mõned omavalitsused siiski maksavad sarnaselt teistele kohapealsetele MTÜdele ka tegevustoetust. Summad jäävad sel puhul tagasihoidlikuks – enamasti 500 või tuhande euro kanti aastas. Samal ajal finantseerivad kogudused liikmemaksudest sageli asju, mis on olulised kõigi ümbruskonna inimeste heaks ja võiks pigem olla jagatud vastutus: kirikuhoone remont ja diakooniategevused. Läbirääkimistel kohalike omavalitsustega jõutakse enamasti mõistlikule kokkuleppele, kuidas kummagi võimalusi kasutades kogukonna ja kultuuriobjektide eest ühiselt hea seista.