Eestlased on helded ja heasüdamlikud inimesed. Meile lähevad korda loodus, lapsed, kogukond, traditsioonid jpm. Me ei jäta üksi hädasolijat ega hülga nõrgemaid. Kui see kiitus tundub mõnele kõrvale kohatu, siis ometi  arvan, et oma südames mõtlevad paljud enese kohta tegelikult pigem niimoodi või unistavad kord selliseks saamisest. Seda kinnitavad ka Kantar Emori 2017. aastal korraldatud uuringu tulemused, mille kohaselt on Eestis valmis heategevuseks raha annetama üheksa inimest kümnest ning valmisolek annetamiseks kasvab pidevalt.

Heategevus ja annetamine on kristlase eluviis, sest kirikul on ühiskonnas kollektiivne sotsiaalne vastutus, mis peab avalduma konkreetsete tegude, mitte ainult sõnade ja palvete kaudu. Kirikul on potentsiaal anda nägu filantroopiale organisatsioonina (kreeka keeles philanthrōpia inimesearmastus), olla organiseeritud heategevuse eestvedaja, omakasupüüdmatult tegutseda kaasinimeste heaks. Heategevuse erinevus filantroopiast on see, et heategevus ei pruugi olla planeeritud ega süsteemne tegevus ühiskonna muutmiseks, vaid võib olla ka ühekordne toiming, aga EELK kogudused ja kirik tervikuna oma hästi korraldatud struktuuride, seadusandluse ja põhikirjaga on kõike muud kui lihtne üheks ürituseks ellukutsutud sihtasutus. Paljud EELK kogudused on Eestis inimesi teeninud juba üle 800 aasta.

Mitmed meie kogudused korraldavad oma (hea)tegevust järjekindlalt ja süsteemselt ühiskonna paremaks muutmiseks. Paljudes valdades ja linnades on ka järjekindlalt kasvavaid kogudusi, Toidupanga tööd vahendavaid kogudusi, erivajadustega inimeste tööd korraldavaid kogudusi, toimeka nõukogu ja juhatusega kogudusi, ilusa ja praktiliste projektidega kogudusi, supiköögi ja teise ringi poe pidajaid ja veel palju teisi, paljude heade tegudega. Nendes kogudustes on aktiivsed inimesed, kes ei käi ainult kirikus jutlust kuulamas ega anneta absoluutset miinimumi, vaid otsivad uusi proaktiivseid võimalusi kogudusena kogukonna teenimiseks ja olulisse panustamiseks.

Töötegijad on väärt oma palka. Kirikus on peale suure hulga vabatahtlike teadupärast ametis ka väga hea haridusega ja suure südamega spetsialistid, kes reeglina ei pea arvestust tehtud töötundide üle. Nad panustavad inimeste, kogukonna ja riigi teenimisse kogu oma südame, jõu ja mõistusega… ja neid on kerge ära kasutada. Igaühel neist on samas pered ja kohustused, just nagu kõigil teistel. Neilegi on väärikas tehtud töö eest maksta väärikat palka, sest tühi kott ei seisa püsti. Minule on küll juba lapsepõlves õpetatud, et külla minnes vii kingitus, võlgu ära jää, head tee tasu küsimata, töö eest oota väärikat tasu. Miks peaks see kirikus teistmoodi olema?

Koguduse vajadused on kogudusse kuuluvate inimeste vajadused. Nõustun, et oma koguduse töötegijatele tasu maksmine ja selleks vahendite leidmine on iga koguduse enda asi. Probleem on aga selles, et paljud koguduseliikmed ei teagi, mida tema kogudus üldse teeb või kuidas hakkama saab.

Paljudel on ehk leeriõnnistamise, laulatuse või lapse ristimistalituse järel ka ammu meelest läinud, et üldse ollakse mõne koguduse liige. Võib-olla mõeldakse, et kui liikmeannetus tegemata, siis arvatakse teda kogudusest välja. Nüüd käib see inimene ehk mõnikord kirikus, võib-olla ka kontserdil. Ent kõik need inimesed on koguduse hingekirjas alles ja alati oodatud ka oma väärtusi tõeks elama. Võimalust kodukoguduses vastutuse võtmiseks on palju; üks viis panustada on näiteks tänavustel koguduse juhtorganite valimistel osalemine ning miks mitte ka juhatusse või nõukokku kandideerimine.

Kust saab kirik oma tegevuseks raha? Presidendi vabakonnanõunik ja annetustalgute korraldaja Urmo Kübar kinnitas ajalehes Müürileht ilmunud artiklis, et nagu mujalgi maailmas, domineerib ka Eestis heategevusskeenel religioon – eri kogudused ja usuühingud saavad umbes 40% kõigist annetustest. Saja suurima annetuste koguja seas järgnevad usuühingutele tervise, laste ja noorte, spordi, hariduse ja teaduse, loomade ning kultuuriga tegelevad organisatsioonid.

Kirikule annetamise viise on mitmesuguseid. Näiteks saab panustada kirikusse kui kultuuri alustalasse: kirikuhoonete ehitamisse ja taastamisse, orelite ehitamisse, vitraažidesse. Annetada saab ka koguduse tegevusse: toetada materiaalselt, teha vabatahtlikku tööd: koristada, saada valitud koguduse juhtorganitesse, laulda kooris, aidata kaasa pühapäevakoolitöös, hoida kontakti eakatega ja neid jõudumööda aidata, korraldada supiköögi- või tugiteenuste tegevust jpm.

Ehkki kirikule tehtud annetused ja toetused ongi suured, tuleb märkida, et panustatakse valdavalt muinsuskaitseväärtusega kirikuhoonetesse kui kultuuriobjekti ja hoopis tagasihoidlikumalt annetusi kogudustes toimuvate tegevuste korraldamiseks. Üks põhjuseid on kahtlemata ettekujutuse puudumine, kust kogudused oma tegevusteks üldse raha saavad, teisalt levivad kiriku ja tema rahaliste võimaluste ja vajaduste kohta ka mitmed müüdid: kirik on rikas ja ehitab pilvelõhkujaid, papid on ahned, riik rahastab kirikut, kirikust peaks kõike tasuta saama – need on mõned huvitavad mõtted, mis sageli meediaski kajastamist leiavad ja hoiakuid kujundavad. Ehk siis: kirikut kujutatakse avalikus ruumis ülekohtuselt kui (rikast) vallasanti.

Tegelikkus on siiski hoopis teine, sest oma tegevused rahastab kogudus ise – ta teeb seda oma koguduseliikmete annetuste ja koguduse majandustegevuste toel, samuti partnerkoguduste ning rahvusvaheliste kiriklike organisatsioonide toel, väljaspoole kirikut tehtavas kogukonnatöös on ta aga (taas annetuste toel) abi andja, mitte saaja.

Et kirik saaks ühiskonnas oma ilusat rolli üha paremini täita, peab andmise suunas kahtlemata liikuma ka meie kiriku sisene annetuskultuur. Selle toetamiseks olen algatanud, kirjutanud ja juhin kahte suurt üldkiriklikku projekti, mis selle teemaga tegelevad. Projektide sisu on lihtne, aga ambitsioonikas ja kindlasti mitte kerge ellu viia. Tegevustega assisteeritakse igakülgselt  kogudustes inimestega ühendusevõtmist ja -hoidmist.

Omavaheline suhtlemine on prioriteet. Meile läheb korda, peab minema korda, kuidas meie inimestel läheb, kas ja kus nad elavad, kuidas nendega kontakti saada ja kontakti hoida. Kui inimesed tunnevad kokkukuuluvust oma koguduse ja kirikuga tervikuna, siis usun, et panustatakse rohkem, et kogudused saaks toimida ja koos ellu viia ilusaid ettevõtmisi, mille kaudu ligimesi toetada ja teenida. See aitab kaasa, et kogudused panevad raha kokku, et kirik (EELK) oleks nagu tegus mesitaru, et toimiksid tugiteenused, et organisatsiooni arendamine oleks hästi korraldatud ja protsessid juhitud, et EELK tervikuna jätkuvalt saaks teenida ühiskonda. Et kirik teeb oma vabatahtlike võrgustiku ja annetuste toel ühiskonnas ära palju vajalikku tööd, tundub siiski asjakohane oodata lisaks riigilt võrdset abi teistele sarnastele organisatsioonidele antava tegevustoetusega.

Kristlased ei vaja erikohtlemist, vaid teistega võrdset ja väärikat kohtlemist. Ka annetusi ei kogu kirik mitte endaga hakkamasaamiseks, vaid heade tegude tegemiseks. Selles jõudkem üksteisest ette!

Projekt “Annetuskultuuri muutmine EELK-s” viiakse läbi koostöös Luterliku Maailmaliidu ja Norra Misjoniseltsiga.

Projektijuht Annely Neame on ettevõtja, teoloogiamagister ja EELK Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja

2