„On lapsi, kes vajavad enda ümber stimuleerivat suminat ja kollektiivi. Neile koduõpe vist väga ei sobi. Neile aga, kes end pigem ise rahulikult süvenedes hästi tunnevad, julgen koduõppe võimalustega lähemalt tutvuse tegemist soovitada küll,“ kirjutab ajalehes Eesti Kirik ilmunud arvamusartiklis Põlva Püha Neitsi Maarja koguduse õpetaja Toomas Nigola ning arvab, et just praegune eriolukord võib anda lapsevanematele sobiva müksu uute hariduslike marjamaade avastamiseks. Koduõppe vormi julgustab ta lähemalt uurima kõiki neid peresid, kes distants­õppel olles on avastanud, et rohkem vabadust ja iseseisvust sobivad nende lapse loomuse ja võimalustega üllatavalt hästi.

Toomas Nigola, kes lisaks vaimulikuks olemisele annab meedia- ja suhtlusõpetuse tunde Põlvas tegutsevas kristlikus Jakobi koolis, lõpetas ise igapäevase kooliskäimise kuuenda või seitsmenda klassi järel. Eesti luterlike koolide tegemisi tutvustavas raamatus „Väikesed imed. Luterlikud koolid Eestis“ tunnistas Nigola: „Mul ei ole kunagi meeldinud koolis käia. Just nimelt koolis kohal käia, sest õppimine meeldis toona ja meeldib siiani, aga kooliskäimine tundus tohutu ajaraiskamisena: teised kisavad ja karjuvad seal ning enamik aega kulub korraloomisele, tegelikku õppeaega on tundides neljandik või paremal juhul kolmandik.“ Nigola kirjeldab raamatus, et algul oli ta kaugõppes ning käis kaks-kolm päeva nädalas õpetajatega konsultatsioonidel, kuid gümnaasiumi lõpetas koduõppes vaevata juba kahe aastaga. „See ei ole kuigi keeruline: loed õpikud läbi, täidad töövihikud, teed kontrolltööd ära ja loed omal käel huvitavamate teemade kohta raamatuid veel juurdegi.“ Kooli kõrvalt tegi tulevane vaimulik ka palgatööd: oli itipoiss Pärnus Mark Soosaare juures Chaplini kultuurikeskuses ja valmistas soovijatele veebilehti. Praeguseks on õpetaja Nigolal kaks kõrgharidust: magistrikraadiga võrdsustatud nn “vana bakalaureus” teoloogias Usuteaduse Instituudist ja ühiskonnateaduste magistri kraad Tartu Ülikoolist kommunikatsioonijuhtimises. Täna on koduõppel ka tema teismelised poeg ja tütar.

Koduõpe ei ole siiski seesama mis distantsõpe, kus vastutuse raskus õppetulemuste eest lasub õpetajal.  „Koduõppe puhul, iseäranis kui see tee valitakse pere enda soovil, on vanema vastutus märksa suurem,“ nendib Nigola. „Ka distants­õppe puhul on lapsevanemal mõistagi vaja hoolitseda selle eest, et ta laps hommikuti arukal ajal virguks ning tarvilike toimetustega tegeleks, koduõppe puhul aga lisandub sellele ka suurem roll õppeprotsessi juhtimisel.“

Materjale koduõppe kohta on kogutud MTÜ Eesti Koduõppe Keskus kodulehele, muist ka näiteks Tartu luterliku Peetri kooli kodulehele. Viimati nimetatu pakub koos oma sõsarkooli, Põlva Jakobi kooliga koduõpet lausa toetatud õppesuunana – sealsed koordinaatorid on valmis aitama isikliku õppekava ja õpimapi koostamisel, peavad oma kooli koduõppuritega regulaarseid arenguvestlusi ja pakuvad peredele muudki vajaminevat tuge.

2019. aastal ilmus Kaire Kaur Danieli raamat “Lund tilistada saab lumikellukesega”, mis elavalt kirjeldab mitme perekonna koduõppe-kogemusi.

Vaata ka:

• “Distantsõppelt tagasi kooli või edasi koduõppele” ajalehes Eesti Kirik
• Raamat „Väikesed imed. Luterlikud koolid Eestis“ (PDF fail)
• Saade „Taevas tuleb appi! Vaatlusi maailmale ristiinimese seisukohalt“
• Tartu Luterliku Peetri Kooli koduõppe osakonna koduleht
• Raamatu “Lund tilistada saab lumikellukesega” info GoodReads keskkonnas