Kaitseväe peakaplan Gustav Kutsar: riigikaitse on pühalik kohustus

Veebisaates “Taevas tuleb appi!” kõneleme täna kaplaniteenistusest Eesti kaitsejõududes – Kaitseväes ja Kaitseliidus. Õp Toomas Nigola vestluspartneriks on seekord Kaitseväe peakaplan õp Gustav Kutsar.

Kaitseväe peakaplan Gustav Kutsar rääkis saate alguses sellest, et kaplanite ametitunnuseks olev keep meenutab nende kaitsepühakut Püha Martinit, kes pärimuse järgi andis kerjusele pool oma keebist.

Kaplanite ülesandeks Kaitseväes ja Kaitseliidus on üksuste ja võitlejate moraali hoidmine ja ülemate nõustamine, rääkis Kutsar. Kaitseväes tuleb tegeleda ka noorte meestega, kellest paljudele on sõjaväeteenistusse tulek üsna suur psühholoogiline katsumus. Osa noormeestest ei mõista, miks peab kaheksa kuud oma elust „raiskama“. Vanuses, mil noored sõjaväeteenistusse asuvad, puudub paljudel igasugune aim iseseisvast elust, enda eest vastutamisest. Oled elanud näiteks eramajas, kus sul on oma tuba ja nüüd ühtäkki tuleb ruumi jagada 10-12 noormehega ning sinu ainus privaatne ala on magamiskoiku ja isikliku varustuse kapp. Järgnev võib olla veelgi ehmatavam, sest suure osa teenistusest moodustavad rännakud vabas õhus ja metsalaagrid, kus tuleb hakkama saada nii enda soojas hoidmise kui ka hügieeniga. Ja seegi on vaid asja väline pool.

Noored, kes on tihtilugu sõnakad ja harjunud vanematele vastu argumenteerima, leiavad end ühtäkki olukorras, kus rääkida saab ainult siis, kui sõna antakse. Need on suured muutused ning sageli on just kaplani ülesanne on aidata nendega kohaneda.. Paremal juhul võib see aga olla elumuutev kogemus, mis annab eluks tarviliku vundamendi, kinnitab kaitseväe peakaplan. Näiteks ööuni: õhtune magamaminek on kell 22, et hommikul kell 5.55 saaks maast lahti ja 14-15 tundi kestvatele füüsilistele sooritustele vastu peaks. Või toit: kolm korda päevas kindla rütmi järgi korralikult süüa. Sõjaväes võib õppida uusi kasulikke oskusi, näiteks autot juhtima, meeskonnaga arvestama, distsipliinist ja korrast lugu pidama. Ei ole enam võistlust – loeb rühma, üksuse sooritus. Need kaaslased jäävad kogu eluks ja paljude jaoks on reservõppekogunemised oodatud sündmused, kus oma relvavendi kohata.

Kaitseväel ja -liidul on sarnased ülesanded: riigikaitse, kuhu alla kuuluvad sõjaline ja psühholoogiline kaitse, välissuhtlus, diplomaatia, mingil määral majandus ja ka elukeskkonna ja elutähtsate teenuste jätkuvus. Kui Kaitseväes teenimine on seotud kindla ajalõiguga, siis Kaitseliitu kuulumine on eluaegne.

Kaitseväe peakaplan Gustav Kutsar Kaitseliidu 102. aastapäeva jutlusel (Foto: Regina Hansen)

Kaitsejõudude teenistuses on ligi 70 vaimulikku, lisaks sellele ka üle 60-aastastest liikmetest koosnev täiendusreserv. Peakaplani ülesanne on vabad kohad väljaõppinud kaplanitega mehitada.

Kaplaniks olemine pole sugugi harrastustegevus, rõhutab Gustav Kutsar. See ei ole nii, et kogunemise teate võib kõrvale jätta, kui tuule suund muutub või tsiviilelus on kiired ajad – tuleb minna, sest muidu on oodata sõjaväepolitsei koputust uksele.

On neidki vaimulikke, kes ütlevad, et nad on sõjavastased ega saa seetõttu vägivallaaparaadi tegevuses osaleda. Sellele äratundmisele peab jõudma aga juba enne sõjaväge, hiljem tuleb alluda sunnile ja täita, relv käes, siiski oma riigikodaniku kohust, märgib Kutsar.

Toomas Nigola küsis, milline on üldse kaplani positsioon kaitsejõududes meie usuleiges või selleks vähemasti peetavas Eestis. Kutsar ütleb, et põlvkondade vahe annab tunda: need sõjaväelased, kes tegid kaasa 90. aastate usulise ärkamise, kuuluvad kirikusse. Nii võibki öelda, et vanema põlvkonna kõrgemad ohvitserid on valdavalt kristlased.

Paljude noorte jaoks on kaplaniga kohtumine üldse esimene kohtumine vaimuliku ja kirikuga. Kaplan ei ole täna enam niivõrd misjoneerivas rollis, kuivõrd vaimne toetaja, kes räägib igapäevvastel teemadel ja aitab leida keerulistes olukordades lahendusi.  

Suhtumine kaplanisse muutub sedamööda, kui tekib usaldus. Näiteks soovivad mõned üksused välismissioonile minnes, et nendega oleks kaasas sama kaplan, kes on neid lennuväljal saatmas käinud ja palvetab nende eest. Põhjendus on: me kõik tulime koju. Kaplan on siis nagu talisman või reliikvia.

***

Kuidas käivad kokku relvateenistus ja kristlik usk?

Vastab Kaitseväe peaklaplan, kolonelleitnant ja vaimulik Gustav Kutsar

Kui saaks relvadeta läbi, oleks hea, kuid maailm ei ole kahjuks ideaalne paik. Ka pühakirjas  räägitakse mõõgast korduvalt ja see ei ole kindlasti juhus. Me ei saa loota vaid enda jõule, kuid see ei vähenda siiski meie vastutust inimestena siin maa peal elades. Oluline on, milleks relva kasutatakse – kui kurjuse ohjeldamiseks ja õigete kaitseks, siis on see tegevus õige ja vastutustundlik.

Selle illustreerimiseks toon ühe näite päriselust: kõigile teada oleva Norra massimõrva, kus üks kurjategija tulistas relvast surnuks palju kaitsetuid noori. Kui aga vaid ühel praegustest ohvritest oleks olnud relv, et ennast ja teisi kaitsta, võinuks see lugu teisiti lõppeda.

Kristlastena ei saa me lasta kurjusel võimust võtta ega oodata, et keegi teine võtaks relva meie eest. Meie vastutus on oma kodu ja inimelusid kaitsta. Soovime ja eeldame, et kriitilisel hetkel oleksid meie noored mehed valmis vajadusel relva võtma ja ka oma elu ohvriks tooma, samamoodi, nagu on teinud ka meie kristlastest vanaisad.   

Meeldib 1