Koguduse lugu: Võnnu kogudus

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Võnnu koguduse lugu.

Võnnu kogudus sündis muinasaegse kihelkonna keskuses arvatavasti 1220. aastatel. Körberi sõnul ehitati esmalt Emajõe äärde Vana-Kastre linnus ning selle järel asuti Võnnu Jakobi kiriku ehitusele. Valmis saanud see 1236. aastal. Ümarkaarne lõunaportaal näib seda väidet kinnitavat. Kirik oli 3-lööviline ja kolme traveega pikihoone kvadraatse kooriruumiga. Seitsme meetri ulatuses on tollased pikiseinad tänaseni säilinud. 

Poola ajal ehk aastal 1584 oli Võnnu preestriks Paul Warburg, kes parandas kirikut tublisti. 

Kuigi kirikut piirasid suured sood ja rabad, jäi ta ometi ette vaenuvägedele ning sai kannatada Poola-Rootsi sõdades 17. sajandi algul. Rootsiaegne Ahja, Kastre ja Haaslava omanik krahv Gabriel Oxenstierna laskis aga kiriku parandada ja pani ametisse oma rügemendi rootslasest välipastori Magnus Lalleruse. 

Oxenstierna olnud vaga ja helde valitseja, kes kandis põdranahkseid riideid, sõitis ratsa oma külad läbi, oli talulastele ristiisaks ja võttis maarahva eluolust osa. Taas rüüstati kirik 1656. aastal Rootsi-Vene sõjas ja Lallerusest sai jälle välipastor. 

Põhjasõja ajal ja järel teenis Võnnu kogudust ingerisoome päritolu Johannes Svenske. Tööpuuduse all see mees ei kannatanud. Kui ümberkaudu olid kirikud varemeis ja pastoraadid tühjad, teenis ta korraga üheksat kihelkonda. Tookord üteldi selle kohta: Tartu praost. 

Pühapäeval, 24. mail 1704 saabus Võndu vene sõjasalk. Nad tapsid, röövisid, põletasid ja tahtsid ka kiriku hävitada, kuid imelisel kombel päästis kiriku katolikuaegne puust nikerdatud neitsi Maarja kuju, mille ees ka rüüstajad kummardasid. Nad võtsid kirikulised vangidena kaasa ja läksid tagasi Venemaa poole. Õpetaja Svenske sai põgenema, viis sõnumi Tartusse. Sedamaid kihutas 170 ratsaväelast venelastele järele. Räpina taga Veriora juures püüdsid nad vaenlase kinni ja päästsid ära umbes 300 inimest ja palju röövitud varandust. 

Kiriku kell peideti igaks juhuks ära Luutsna sohu, aga kui sõda läbi sai, ei leitud enam üles. 1720. aastal kinkis Svenske proua kirikule uue kella. 

Uued helid hakkasid peagi kõlama ka koguduse vaimulikus elus. 1736. aastal peatus krahv Zinzendorf Võnnu kihelkonna Kriimani mõisas. Härra Gavel lubas herrnhutlastel rajada Kriimanisse eesti vendade töö peakeskuse. Zinzendorf soovis luua Herrnhuti moodi keskused nii Valmierasse kui Kriimani. 

1743. aastal valmiski Kriimanis kahekorruseline hoone 104 akna ja 50 eluruumiga. Ehitusmeistriks oli Herrnhuti ehitaja Christian David. Terve talve veetis Kriimanis Zinzendrofi abikaasa, kes oli teel Peterburi. 

1761. aasta 12. märtsi hägusel hommikul märgati Kriimani palvemaja köögi korstna juures väikest tuld. Kohe asuti kustutamisele, kuid selgus, et ämbrid ei pidanud vett ja ootamatult katkes kaevu nöör. Tuli levis kiiresti ja maja ei õnnestunud päästa. Hävisid ka pagari- ja vahimaja, ning riknes kõik, mis seisis jääkeldris. Herrnhuutlased siirdusid Erastverre ja Kambjasse. 

Vennastekoguduse ärkamine Võnnu rahva seas jätkus. Omalt poolt oli sellele hoogu andnud ka koguduse õpetaja Bernhard Christian Steindorf, samuti toetasid vendade tööd õpetajad Körberid. 

1787. aastaks ehitati kirik lääne suunas 20 meetri jagu pikemaks ja ehitati ka praegune torn. Kahte väikest nurgatorni ehivad koidutähed, mis on vennastekoguduse sümboliks. 1967 – 1971. aastani teenis Võnnu kogudust vennaste taustaga Voldemar Ilja, kes kirikuloo professorina uuris vennastekoguduse ajalugu ja kirjutanud sellest ka hulga raamatuid. 

Suur ajaloo huviline oli 200 aastat tagasi õpetaja Eduard Philipp Körber. Tuntud on tema poeg Martin Körber, kes juhatas Saaremaal  laulukoori juhatas ja kirjutas muuhulgas laulu „Ma olen väike karjane.“ 

1808. aasta jüripäeval istutas Eduard Philipp Körberi naine kiriku parki tamme. Eduard kirjutas kroonikaraamatusse lootusrikkad sõnad: „Rõõmsam ja õnnelikum järelpõlv võib kord, kui päeva lämmatav kuumus on kutsunud nad selle saja-aastase puutüve alla istuma, meenutada tänuga mind ja minu head naist. Siis on meie rõhutud vendade – eestlaste – ränk ike juba ammu purustatud. Neist saab taas vaba, iseseisev, õnnelik rahvas – võtku Jumal see heaks pöörata.“ Seda me täna meenutamegi. Tammepuu on kenasti alles. 

1812. aastal, kui Napoleon tungis Venemaale, langes Borodino lahingus Reinhold von Nolcken, kelle isa oli Mooste ja Kaagvere mõisa omanik. Poja mälestuseks pani ta kirikusse ingli kujuga mälestussamba, mis ka praegu pilku püüab. 

1853. aastal ehitati suuremaks Võnnu kiriku aknad. 1871. aastal pühitseti kiriku juurdeehitus – põikhoone, mis altaripoolsesse ossa palju avarust tõi. Sealtpeale loetakse Võnnu kirikut Lõuna-Eesti suurimaks maakirikuks. 

Üldse on Võnnu olnud üks Eesti suuremaid ja rahvarohkemaid kihelkondi. Kihelkonnas on 14 surnuaeda ja 31 mõisat. Eesti Rahva Muuseumisse on Võnnu kihelkonnast kogutud materjale ligi 4000 säilikut. 

Katoliku ajal olid Võnnu abikirikud Kastres, Sarakustes, Ahja valla Kärsa külas ja Rasinal. Hiljem ehitati abikirik ka Piirissaarele. Need kõik on aegade jooksul hävinud. 1931. aastal ehitati Rasina abikirik ning Rasina abikogudus valis oma nõukogu ja juhatuse. Nõukogude aeg tuli vahele, muidu võinuks seal ka iseseisev koguduseks sündida. Eesti ajal olid palvemajad Pedaspääl ja Peravallas. Peravalla altarimaal on praegu üles seatud Võnnu kirikus. Pedaspääl asub üks Eesti väiksemaid luterlikke surnuaedu, mille pindala on umbes 750 m2. Õigeusu kirikud on Kärsa külas ja Piirissaarel. Täna avalikke abikirikuid Võnnu kogudusel ei ole, kuid Mäksa mõisa pererahva jaoks on 2012. aastal pühitsetud väike erakabel. 

Kui Võnnu kirik suuremaks ehitati, uuendati ka sisustus. 1873. aastal kinkis kunstnik Otto von Möller kogudusele altarimaali. Ristil rippuva Kristuse all on kujutatud Nikodeemos, Arimaatia Joosep, Maarja Magdaleena, Jeesuse ema Maarja, jünger Johannes ja Kleopas. Maali all on sõnad: „Ninda om Jummal sedda ilma armastanu.“ Samalt kunstnikult pärineb ka Kaarma kiriku altarimaal Saaremaal. 

Kantsel valmistati 1870. aastal. Selle viiel tahvlil on kuldsete tähtedega: 

Ilm 22,17 „Kellel on janu, võtku eluvett ilma hinnata!“

2Kr 5,20 „Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!“ 

Rm 3,28 „Me ju arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata.“ 

Jk 1,22 „Olge sõna tegijad ja mitte üksnes kuuljad, pettes iseendid.“ 

Jh 8,51: „Kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei näe surma iialgi!”

Võnnu kiriku orel on 28 registriga. See ehitamisel 1895. aastal kasutati vanemate orelite, sh Tartu Jaani kiriku vana oreli osi. Näiteks on teise manuaali madalaima tooni ventiilil aastaarv 1785 ja 1. manuaali ventiilil aastaarv 1851. 

Luuletaja Gustav Suits sündis Kurista koolmeistri peres, kuid 6-aastaselt jäi ta orvuks. Teda kasvatas isa vend, kes oli Võnnu kiriku kellamees. 1908. aastal läks vana tornikell lõhki ja see tuli uuesti valada. Kui armas lell suri, sündisid tuntud read: „Oh kuule: kerkokellä lüvväs, see lööja om su oma lell! Heng niikui taiva poole püvväs, nii rasselt kaibap, ikep kell.“ 

Seda rasket kaebamist on Võnnu kogudus läbi 20. sajandi tunda saanud. Kuigi sõdadest jäi kirik puutumata, tuli üle elada usuleiguse ja ateistliku propaganda aeg, mille käigus sai vägevast kihelkonnast oma teed otsiv ääremaa. 25 aastat teenis kogudust professor Kalle Kasemaa. Omapärase seigana väärib mainimist, et kui nõukogude aeg läbi sai ja välisabi korras saabusid Võndu pesumasinad, avas kogudus pesumaja. Alates 2003. aastast teenib Võnnu kogudust Urmas Paju. Ettevõtliku ehitusmehena on ta remontinud ja korda teinud kõik, mis võimalik.

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.