Veebisaates “Taevas tuleb appi! Vaatlusi maailmale ristiinimese seisukohalt” on seekord külas Usuteaduse Instituudi professorid Randar Tasmuth ja Jaan Lahe. Juttu tuleb nii uuest õppeaastast UI-s kui ka kahest eile esitletud värskest teosest: Jaan Lahe raamatust “Sõnum teisest maailmast: Mis on kristluse põhisõnum?” ning Randar Tasmuthi raamatust “Uue Testamendi kontekstualiseeriv teoloogia: Kristliku usulise mõtte ja praktika sünd”. Küsija rollis on õp Toomas Nigola.

Randar Tasmuthi trükivärske raamat „Uue Testamendi kontekstualiseeriv teoloogia: kristliku usulise mõtte ja praktika sünd“ on mõeldud teejuhiks lugejatele, kes huvituvad kristluse varasest ajaloost ning varakristlikust mõttemaailmast ja kellel on juba teoloogilised eelteadmised. Ühtlasi on teos mõeldud ka Uue Testamendi teoloogia õpikuks Usuteaduse Instituudis. Prof dr Tasmuth leiab, et raamat võiks olla vaimulikel ning üliõpilastel kodus käepärast. sest see lihtsustab tunduvalt vajaliku leidmist – erilist tähelepanu on pööratud materjali struktureerimisele ning sisulisele ühtsusele ja abiks on ka põhjalik kirjanduse loetelu. Autori sõnul polnud kirjutamisel eesmärk üksnes see, et raamat oleks hästi loetav, vaid ka see, et selles leiduv materjal oleks hästi omandatav.

Tasmuthi teos on esimene Eesti autori tervikkäsitlus Uue Testamendi teoloogiast, mis on ilmunud raamatuna. Usuteaduse Instituudi kunagise Uue Testamendi professori Ago Viljari (1910-1989) mitmeköiteline „Uue Testamendi teoloogia“ on jäänud vaid käsikirjaks.

Prof. dr. Jaan Lahe „Sõnum Teisest Maailmast. Mis on kristluse põhisõnum?“ tutvustab ristiusu põhiõpetusi mitteteoloogidele ja on mõeldud kõigile, kes tunnevad huvi kristluse kui religiooni vastu. Autori sõnul on raamat kokkuvõte tema aastakümnete pikkusest tööst; eeltöö kestis 7-8 aastat ja kirjutamine võttis kaks aastat. Erinevusena Joseph Ratzingeri sarnasest teosest “Sissejuhatus kristlusesse”, mis põhineb apostlikul usutunnistusel, ei lähtu Jaan Lahe raamat ühestki kindlast tekstist, vaid on jagatud viieks temaatiliseks plokiks. Autor tugineb erinevate konfessioonide teoloogide ja ka nende autorite teostele, kes elasid konfessioonide eelsel ajal. Rõhk on siiski peamiselt luterlikel mõtlejatel, ja seda lihtsal põhjusel, et ka autor ise kuulub nende hulka.

Mis siis on kristluse põhisõnum? Kui sellele saaks lühidalt vastata, siis poleks 400-leheküljelist raamatut olnud tarvis kirjutada, vastab autor. Ristiusu põhisõnum on tema sõnul jäänud samaks, mis see oli ka 2000 aastat tagasi ja seetõttu ei maksa raamatust otsida ka vastandumist eelneva kristliku mõttelooga. “Praeguse sajandi teoloogidena oleme siiski nagu kääbused hiiglaste õlgadel,” nendib ta. Küll aga tundus talle vajalik uuesti ja tänapäevaselt olulisi küsimusi sõnastada.

Raamat võiks autori arvates sobida neile, kellel on huvi kristluse vastu ja ühtlasi harjumus lugeda mahukamaid ja keskmisest raskemaid tekste. See ei ole õpik, kuid kasutatav näiteks täiskasvanute leeritunnis. Kindlasti on aga ka neid, kellele raamat ei sobi. Jaan Lahe enda loetelu oleks järgmine: ei sobi neile, kes ei tunnista, et piibliõpetus on ajas muutunud; kes arvavad, et protestantlik mõtlemine on vale ja eksituse tee; neile, kes ei salli võõrsõnu ja raskeid mõttekäike. Viimase takistuse puhul märgib autor aga julgustavalt, et kõik teoloogilised mõisted on kas joone all või tekstis ära seletatud.