Palvesõna tänaseks päevaks

Nelipüha. Tänase päeva teema on Püha Vaimu väljavalamine. Palvesõna ütleb Michigani ja Minneapolise koguduste hooldajaõpetaja Nelli Vahter.  

16 Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.
17 Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.
18 Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse.
19 Ent kohus on see, et valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad.
20 Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks.
21 Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas.

(Johannese 3:16-21)

Õpetaja Nelli Vahter (Foto: Kirik ja Teoloogia)

Head sõbrad!

Südamlikud tervitused Chicagost, kus pargid ja puistud on soojade ilmade saabudes puhkenud haljendama ja täitunud kirevatest õitest tulvava aroomiga. Tuult on meil alati omajagu, aga vihma võiks praegusel aia- ja põllutööde ajal pisut enam tulla. Viiekümne päeva möödumisega Kristuse surnuist ülestõusmisest jõuab kätte nelipüha, mis rahvasuus tuntud suvistepühana. See on sobiv aeg meenutamaks, aga ka uuendamaks oma ristimis- ja leeritõotusi. Tänavu kevadel ärkame pandeemiast kui talveunest uuele elule. Nelipühal tähistame kogudustes Püha Vaimu väljavalamist, ja sellega seonduvalt Kiriku sünnipäeva lootuses, et peatselt saame üksteist ka füüsilisest pärast üle aasta kestnud piiranguid taaskohata.

Täna olete teretulnud kaasa mõtisklema Johannese evangeeliumi ülaltoodud perikoobi (3:16-21) ainetel usu, armastuse ja igavese elu teemadel. Evangelist on lõviosa 3. peatükist pühendanud Jeesuse ja variserist usujuhi Nikodeemose öisele kohtumisele. Nikodeemos, kes on teadlik Jeesuse tegevusest väliste märkide põhjal, tuleb oma usulistele otsingutele kinnitust saama. Vestluse käigus satub ta aga veelgi suuremase segadusse. Jeesus kõneleb temale mõistu Jumalariigi asjadest, muuhulgas sündimisest ülalt – s.t. ristimise kaudu veest ja Vaimust (3:3-8) –, kuid külalisele käib sellest arusaamine üle jõu.

Jeesuse ütlus: “sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (3:16), tähistab tekstis pöördepunkti, misjärel vestlus muutub õpetuslikuks kõneks või kommentaariks eelnenule. Nikodeemos taandub pimeduse varjus lugeja silmist ning ilmub taas välja alles evangeeliumi lõpuosas (19:39), et aidata hoolitseda Jeesuse surnukeha eest. Tema tee Issanda järgimisel osutub pikaks, kuid ometi on nende vestlusest Jeesusega justkui seeme mulda külvatud. Sellest sirgub tasapisi usutaim, mis vilja kannab ning mehe pimedusest valgusesse juhatab.

Hea on tähele panna tegusõna “andma”(didomi) kasutamist (3:16), millega iseloomustatakse Jumalat kui armastuseallikat. Siin öeldakse ainsana evangeeliumi tekstis, et Jumal on armastusest maailmale oma Poja andnud. Enam kasutatakse väljendit, et Jumal on “läkitanud” Jeesuse, nagu järgnevas salmis (3;17) ning edasistes peatükkides. Jeesuse läkitamine oli Jumala eesmärk maailma suhtes, kuna aga didomi (3:16) näib rõhutavat jumaliku inkarnatsiooni lähtumist nii Looja armastusest kui ka tahtest maailm päästa.

Käesolev salm (3:16) annab tunnistust Jumalast kui armastavast Loojast, kes on andnud oma Poja maailma päästmiseks. Usklikena teame, et Looja armastusel loodu suhtes põhineb Jumalariigi toimimine ning selle armastuse suurus on hoomamatu ja igikestev. Väheste sõnadega väljendatakse tekstis seda olulist, mis kinnitab usku, lootust ja armastust. Küllap seepärast on Martin Luther iseloomustanud antud salmi kui evangeeliumi sõnumit “pähklikoores.”

Millisena käsitletakse arusaamist maailmast? Johannese evangeeliumis kõneldakse “maailmast” (kosmos) kui pimedast paigast ning inimestest, kes ei tea Jumalast midagi. Maailm ja inimkond on siin sünonüümsed. Jeesuse tulek on nagu valguse toomine pimedasse ruumi. Valguse ja pimeduse kontrastsus on intensiivne. Jumala Poja tulek maailma väljendub tekstis arvukate vastanduvate mõistete paaridena: hukkamõistmine ja päästmine, uskmatus ja uskumine, pimedusse jäämine ja valguse kätte tulek, kurja tegemine ja selle tegemine, mis on tõsi. Need vastandid illustreerivad olukorda, mis tekib siis, kui Jumala valgus siseneb pimeduse keskele.

Kui Jeesus tuleb maailma, siis me kas usaldame seda, mis kannab Jumala ülevoolavat armastust, või mitte. Me pärime kas igavese elu, või elame jätkuvalt Jumalast lahus. Poeg tuli päästma, ja andma igavest elu, sest Jumal armastas maailma: “et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu” (3:15). Igavest elu vaadeldakse siin koos selle alternatiivi nimetamisega, milleks on hukkumine (vt 3:16). See kinnitab selgesti, et evangelisti nägemuse kohaselt ei ole meile jäetud kompromissi. Jumala poolt inimkonnale kingitud Poja ajalik kohalolek, mis kulmineerus Jeesuse ristisurma, surnuist ülestõusmise ja taevasse minekuga, piirab oluliselt väljavaateid meie endi elule. Neile, kes usuvad, kingitakse igavene elu, aga need, kes ei usu, on määratud hukule.

Jumala Poja tulekuga saab alguse kohtumõistmine inimkonna üle. Sellel temaatikal peatutakse lähemalt, kõneldes eshatoloogilistest ehk viimsetest asjadest (3:17-21). Antud käsitluse järgi ei ole Jumala kohtumõistmise näol tegemist üleilmse sündmusega tulevikus, vaid see protsess on ajaloolises mõttes toimumas katkematult tänaseni, alates hetkest, mil “Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde” (1:14). Ja kuigi Jumal ei läkitanud oma Poega maailma, et selle üle kohut mõista, vaid et maailm tema läbi päästetaks (3:17), on Jeesuse kui Logose inkarnatsioon vastastunud inimkonnale. Jätkuvalt asetatakse meid küsimuse ette: kas sa usud või mitte? Nõnda on inimesed justkui teelahkmele seatud ja kutsutud seeläbi ise vastutust võtma, ning vastavalt otsusele kas pääsema või hukkuma (3:18).

Järgnevalt (3:19-21) vaadeldakse keerulist tasakaalu otsuste langetamise ja kohtumõistmise vahel, kasutades selleks valguse ja pimeduse metafoore. Kujundlik keel viitab evangeeliumi algussalmidele Logose tulekust meie keskele: “Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus. Ja valgus paistab pimeduses ja pimedus ei ole seda omaks võtnud” (1:4-5), ning mitmele Jeesuse hilisemale ütlusele. Niisiis, Jumala Poega seostatakse valgusega ja neid, kes hoolivad valgusest – pääsevad kohtumõistmisest tänu sellele, et nad usuvad, aga kes hoolivad pimedusest enam, kui valgusest – on seega uskmatud, ning lähevad kohtu alla (3:19). Seega püüab autor meile selgitada, et igapäevaelul ja inimeste suhtel Jumalaga on tegelikud tagajärjed.

Millise sõnumi edastab tekst tänasele lugejale? Põhiosas seisame praegugi silmitsi valikutega, ja neljanda evangeeliumi autori vaatevinklist määratleb see, kuidas keegi käitub valguse suhtes, tema tõelise olemuse. Selgelt eristatakse kahte liiki inimesi – neid, kes teevad kurja ja hoiduvad pimedusse ning neid, kes teevad tõtt ja tulevad valguse juurde (3:20-21). Asjaolu, kas keegi usule tuleb, ei olene jumalikust ettemääratusest, vaid sünnib isikliku otsuse tulemusel. Jumala tõde avaneb ainult neile, kes toimivad vastavalt sellele, ning nemad saavad ka päästetud.

Johannese evangeeliumis on lahutamatult seotud kristoloogiline ja antropoloogiline aspekt. Meenutagem lugu tundmatust samaarlannast (4:1-42), kes vestluses Jeesusega jõuab tõe äratundmisele; ja tema naabrite usule tulekut. Mõelgem veel pimedale, kelle nägemine taastub kokkusaamisel Jeesusega. Mehe paranemine füsioloogilises mõttes toimub kiirelt, kuid Issanda tuvastamiseks kulub tal kauem aega (9:1-41). Evangelist kirjeldab siin tegelikkust, mille vastuolud uskumise ja mitteuskumise, pimeduse ja valguse ning kurjuse ja tõe vahel on meilegi teada, kuid protsess, mille käigus ära tunda tõde, valgust, igavest elu ja viimselt Jumala Poega, jääb igaühe enda avastada.

Valmistugem avanema Püha Vaimu inspiratsioonile ja juhatusele, et väljumine pandeemia tagajärjel tekkinud seisakust kulgeks sujuvalt. Soovin igaühele õnnistatud nelipühi, palvetades Bingeni Hildegardilt (1098-1179) pärandiks saadud ja allakirjutanu poolt eestindatud palve sõnadega:

Jeesus Kristus, armastus, kes annad armastust,

Sina oled kõrgemal, kui kõrgeim täht;

Sina oled sügavam, kui sügavaim meri;

Sina pead meid kalliks kui oma peret;

Sina embad meid kui oma abikaasat;

Sina valitsed meie kui oma alamate üle;

Sina võõrustad meid kui oma parimat sõpra.

Las kogu ilmamaa teenib Sind!

Püha Vaim, elu, kes annad elu,

Sina oled kõige liikumise põhjustaja;

Sina oled iga loodu hingeõhk;

Sina oled salv, mis meie hingi puhastab;

Sina oled võie, mis meie haavad parandab;

Sina oled tuli, mis meie südameid soojendab;

Sina oled valgus, mis meie jalaastumisi juhatab.

Las kogu ilmamaa ülistab Sind!

Oh, igavene Jumal,

muuda meid oma armsa Poja,

Jeesuse käsivarteks ja pihkudeks,

jalasäärteks ja -pöidadeks.

Sina andsid Talle elu taevas

enne maa loomist.

Sina andsid meile elu maa peal,

et saaksime Tema elavaks ihuks.

Tee meid Tema väärilisteks ihuliikmeteks,

et nõnda oleksime väärt osa saama

Tema igavesest õndsusest!

Olge ikka rõõmsad Issandas!

EELK õpetaja Nelli Vahter

Lisa kommentaar