Mai lõpul toimunud vaimulike konverentsil valiti aasta vaimulikuks Valjala, Kaarma ja Muhu luteri koguduse õpetaja Hannes Nelis. Vaimulikuga tegi usutluse Õhtuleht, kes uuris, “kuidas näitlejaks saada tahtnud raketiväelasest kopajuhti jumalik valguskiir tabas”. Seepeale meenutas vaimulik mõnd seika, mis teda usu ja vaimuliku ameti juurde suunasid.

Hannes Nelis rääkis, et kasvas ilmalikus peres ja esivanemate seas elukutselisi usuinimesi ei olnud, kuid kirikul oli nende elus normaalne sundimatu osa. Küll aga oli vaimuliku vanaisa kaua aega Püha külas asuva luteri kiriku koguduse juhatuse esimees. Nelis meenutas siiani meeles püsinud jutuajamist vanaisaga, mil oli tema viies sünnipäev. Väike poiss istus Kuressaares oma Moskva tänaval asunud kodu aknalaual ning ühtäkki mõtles vananemisest ja surmast. „Väikesel lapsel tuli millegipärast surmahirm peale. Sünnipäevale tulnud vanaisa võttis mind põlvele ja rääkis Jeesusest, kellesse uskudes võid saada igavese elu. Aga ei tabanud mind siis mingi taevane valguskiir.“

Esialgse tee valisid nagu ikka olud: vastuvõtuaeg lavakunstikateedris, teenistus okupatsiooniarmees ja ilmalik pere. Küll aga rääkisid vanemad koolipoisile sellest, et Eesti on iseseisev riik, mille Venemaa okupeeris. Pioneeriks ja komsomoliks olemisest õnnestus poisil ära viilida ja ta teadis, milline näeb välja trikoloor ja kes olid noorkotkad.

Praegune kirikuõpetaja tahtis saada hoopis näitlejaks, kuid kooli lõpetamise aastal ei olnud lavakasse vastuvõttu. Et Vene kroonust pikendust saada, astus ta 1983. aastal Tallinna 19. tehnikakooli, kus õppis autoremondilukksepaks. Pinginaabriks oli tal Raivo E. Tamm, kellest hiljem sai elukutseline näitleja. Nelis ise jäi sisseastumiseksamite ajal haigeks ning teda ootas ees Podolsk, seersandikool ja Vene raketivägi. Vene kroonust sai noor mees kaasa kraanajuhi ja bussijuhi paberid.

1987. aastal, kui ta sõjaväest tagasi tuli, oli Eestimaal tunda juba kerget vabaduse hõngu. Tulevane kirikuõpetaja läks tööle Saaremaa teedevalitsusse, kus asus nõlva planeerimiskopa rooli taha. Selleks ajaks oli Nelis esimeses abielus ja tütre isa.

Paar aastat hiljem otsustas noor mees leeris käia. Seal aga juhtus midagi ootamatut. „Sõna otseses mõttes armusin kirikusse. Saaremaal teenis sel ajal kirikuõpetajana Joel Luhamets,“ meenutas vaimulik. Ta hakkas kiriku juures Lyra segakooris tenorit laulma.

Edasi märkas Nelis kiriku infotahvlil usuteaduse instituudi teadet, mis kutsus õppima. Instituudis ristus tema tee mitme tulevase pastoriga, kuid ka kuulsa tšakramehe Igor Mangiga, kes väikese tasu eest õppematerjale paljundas. Nelisest erinevalt Mang siiski usuteaduse instituuti ei lõpetanud ning pöördus astroloogia poole.

Eesti taasiseseisvumise algul jättis Nelis kopajuhi töö ja siirdus veel tudengina kiriku noortetööle. Vaimulik meenutas, et 1996. aastal olid Saaremaal suured kiriku noortepäevad, mil kõigi kuuesaja osaleja pildile saamiseks tuli fotograafil Pöide kiriku torni ronida. Kolm aastat enne seda oli Hannes Nelisest saanud juba hingekarjane. Juba diakonina, veel usuteaduse instituudi tudengina sai temast koguduse aseõpetaja.

Edasi tulid Kaarma, Valjala ja Muhu kogudus, millede vaimulik on Nelis siiani. Ta on vaimuliku ametis teeninud 29 aastat, viimased viis aastat ka kaplanina Saaremaa maleva koosseisus.

Aasta vaimulik on teist korda abielus ja tal on viis last. Kirikuõpetaja on muu hulgas tegev mittetulundusühingus Elu Jaoks, mis pakub erivajadustega lastele muusikateraapiat ning ka materiaalset tuge. Vaimuliku 11-aastane poeg liigub sünnitrauma tagajärjel samuti ratastoolis.

Kiriku tagasihoidlike palkade kohta arvab kirikuõpetaja, et ehk on just see, mis selekteeribki välja need mehed ja naised, kes jumala tööd südamega teevad. „Ilmalikud inimesed mõtlevad ehk tõesti majanduslikumalt. Et koondame orkestri ja laseme kaplanid lahti, aga kristlane ei mõtle Exceli tabelites.“ Kristlane mõtleb teisiti, kirjeldas ta: „See töö ei ole minu töö, see on jumala töö. Ja meile ei anta rohkem, kui me kanda jaksame.“

Kirikute tühjenemisest räägitakse palju, kuid aasta vaimulik on kindel, et inimesed hakkavad taas rohkem kirikuteed üles leidma. Ta meenutas, et süda rõõmustas väga, kui Muhus tulid viis põhikooli lõpetanud noort leeripühal kirikusse. „Kolm poissi ja kaks tüdrukut, rahvariided seljas.“

Loe lisa:

Arvo Uustalu “AASTA VAIMULIK: koondame orkestri ja laseme kaplanid lahti, aga kristlane ei mõtle Exceli tabelites, Õhtuleht 08.06.2021