Koguduse lugu: Avinurme kogudus

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Avinurme koguduse lugu.

Avinurme kirik (foto.priimus.ee)

Avinurme „metsavald“ on põline Torma kihelkonna osa. 1909. aastal pühitseti siin abikirik, mis 1920. aastal Tormast lahutati ja iseseisvaks koguduseks tunnistati. 

Avinurme küla on esimest korda  kirjalikult mainitud Poola revisjonis 1599. aastal. Rootsi ajal, 1640. aasta paiku rajati siia Laiuse abimõis, mis 1666. aastal iseseisvaks mõisaks sai. Avinurme mõisapiirkonda kuulus ka Lohusuu, kuhu 1667. aastal Torma koguduse abikirik ehitati. 

1786. aastal kirjutas Torma pastor Jannau üle maa tuntud Avinurme aamisseppadest. Puutöö oli metsavallas oluline sissetuleku allikas. 

Aastatel 1801 – 1811 kasvas Avinurmes agronoomi peres kirjanik Wilhelm Küchelbecker. Tema romantilise luule pidulik stiil on arhaismide ja oraatorliku paatosega küllastatud. Aastal 1824 kirjutas ta jutustuse „Ado“, mis kujutab eestlaste muistset vabadusvõitlust. Aasta hiljem võttis ta osa dekabristide ülestõusust, kuid vangistati ja elas hiljem pagenduses. 

1809. a. sündis Avinurmes Carl Gottlieb Mattiesen, kelle isa oli metsavaht Madise poeg Madis. 15-aastaselt läks Carl Gottlieb Tartu trükikotta õpipoisiks. 1848. aastal sai temast esimene eesti soost trükikojaomanik Eestis. 

Usuvahetusliikmine puudutas Avinurmet õige vähe. Vene õigeusku läksid Avinurmes ainult mõned üksikud inimesed. 

Kaua aega oli rannaäärne Lohusuu olulisem keskus kui metsade keskel asunud Avinurme. Mõlemad asuvad Avijõe ääres. 19. sajandil jõudis Avinurme Lohusuule järele ja suhted valla kahe osa vahel pingestusid. 1871. aastal jagati Avinurme vald kaheks: Ranna-Avinurmeks ehk Lohusuuks ja Metsa-Avinurmeks. Samal ajal hakati Avinurme mõisa maid päristaludeks müüma ning 1906 jagati taludeks ka mõisa süda. Sellest sündis Mõisa küla ehk hilisem Avinurme alevik.

1870. aastatel tuli päevakorda Lohusuu uue kiriku ehitamine. Avinurme rahvas soovis, et uus kirik ehitataks mitte enam rannavalda, vaid Avinurme. Lohusuu sellega ei leppinud ja sai viimaks oma tahtmise. Lohusuu kirik pühitseti 1882. a. 

Selle peale kavatsesid avinurmikud iseseisva Avinurme-Lohusuu kihelkonna moodustada, kus Lohusuu oleks jäänud abikirikuks. Lohusuulased said asjast teada ning olid ägedasti vastu. Kuigi Avinurmes kirikut ei olnud, peeti jumalateenistusi ka seal – nimelt vennastekoguduse palvemajas Laekannu külas. Torma õpetajat aitas selles töös Tartu praostkonna vikaarõpetaja Martin Nurm. Konsistooriumi otsusega pidigi temast saama Avinurme ja Lohusuu kirikuõpetaja, elukohaga Avinurmes. Ah, et Avinurmes! Seda kuuldes sattus Lohusuu rahvas ärevusse. 6. jaanuaril 1903 sõitis Martin Nurm Lohusuu kirikusse jumalateenistust pidama. Kuna ta ei tulnud enam Tormast, vaid Avinurmest, otsustas rahvas teda kirikusse mitte lasta. Ka Avinurme mehed olid kohale ilmunud, et vajadusel õpetajat kaitsta. Suurem lööming kahe valla meeste vahel jäi ära, kuna õpetaja Nurm otsustas hobusel Avinurme poole kihutada. 

Avinurmes algas nüüd kibe töö. Kõigepealt tuli ehitada pastoraat. See õnnistati 13. veebruaril 1905. Kirikule pandi nurgakivi 9. juulil 1906. Projekti valmistas Riia professor Wilhelm von Stryk. Rahvas töötas vaimustusega. Väike ja vaene kogudus sai korda sellega, mis paljudele suurtele kogudustele üle jõu käis. Kiriku ehituseks vajalik raha pandi kokku koguduse liikmete poolt. Hoogu andis armas tunne, et sel teel võivad nad Lohusuu meestest ette jõuda. Avinurme kiriku pühitses 15. juulil 1909 Tartu abipraost, kelleks oli Kursi koguduse õpetaja Gustav Punga. Triigi mõisast osteti orel, mille Gustav Normann oli valmistanud Tallinnas 1852. aastal. 

Lohusuu oli püsti hädas. Seaduslikult oli nende õpetajaks Nurm. Et nad teda kirikusse ei lasknud, algas Lohusuus nn „kirikuvande“ aeg. Kahel korral kuus oli „köstripüha“, teistel pühapäevadel jäid kiriku uksed kinni. Kolm aastat ei käinud Lohusuu noored leeris ega inimesed armulaual. Tormas neid vastu ei võetud, sest nõuti seaduse täitmist, ja Avinurme polnud Lohusuu rahvas nõus minema. 

Mitmesuguste sekelduste ja protestimiste järel jäi Lohusuu edasi Torma abikirikuks ja Avinurme läks oma rada. Esimene maailmasõda tõi kaasa majanduslikke raskusi ja õpetaja Nurm kutsuti ära Haljala kogudusse. 

Martin Nurm oli populaarne rahvamees. Kui ta kord hiljem, juba Haljala õpetajana tuli Avinurme uut surnuaeda õnnistama, märkis üks vöörmündreid: ‘‘Eks vaatame nüüd, õpetajahärra, kas sinu sõnad on sama vägevad kui enne või on Haljala kehv pind su vaimu nõdremaks jätnud.” Nurm vaatas allamäge laskuvat surnuaeda ja vastas: “Ma näen, et avinurmikud on ise kehvemaks jäänud, pole jõudnud surnuaiale isegi aeda ümber ehitada. Ma võin niimoodi selle maa kuni Tudulinnani ära õnnistada.” 

Ametlikult sai Avinurme iseseisvaks 1920. aastal ning oli siis 116 km2 ja 22 külaga Eesti kõige väiksem kihelkond. Kuna maanteäärsetel siltidel on tähistatud kihelkonnad 1918. aasta seisuga, ei leidu nende seas Avinurme kihelkonna piiritähiseid. 

Pärast õpetaja Nurme teenis Avinurme kogudust Wilhelm Schwartz – tõsine usumees, kuid tal puudus vähimgi naljasoon ja rahvamehelikkus. Pärast seda, kui tema kirikuõpetajast isa 1919. aastal Tartus tapeti, avaldas ta vaimuhaiguse tundemärke. Haiglas ta paranes ja jätkas seejärel koguduste teenimist Harjumaal. 

Järgmine õpetaja Johannes Hauboldt oli juba 66-aastane, kui ta Avinurme saabus. Mõne aasta sai ta olla, kui ta kantslis äkki vaaruma hakkas ja määratu müraga alla kukkus. Vöörmündrid jooksid talle appi ja toimetasid käärkambrisse. Minutit kümme hiljem ilmus õpetaja suur ja tugev kogu uuesti koguduse ette. Vaevalt sai ta jutlust jätkata, kui muutus näost valgeks ja kukkus uuesti. See jäigi tema viimaseks jumalateenistuseks, sest varsti ta suri. 

1926. aastal rajati Sonda-Mustvee raudtee. Avinurme jaama ümber kerkis ridamisi asutusi ja hooneid. 

Teise maailmasõja ajal, 20. septembril 1944 jõudsid Avinurme alla Eesti Laskurkorpuse võitlejad, kes ründasid Eesti Leegioni sõdureid. See oli vennatapusõda, sest vastamisi olid eesti mehed. Taganevad leegionärid võtsid kaasa enamiku haavatuist, üle kümne raskelt haavatu jäeti aga kirikusse lootuses punaste poolel võidelnud kaasmaalaste halastusele. Paraku lasid punaväelased haavatud otse kiriku altari ees maha. Torni varjunud kirikuteener kuulis, kuidas haavatud eesti keeles palusid: „Poisid, poisid, ärge laske!“ 

Avinurme kiriku altarimaalil palvetab Jeesus Ketsemani aias (Mt 26,39): „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust!“ Pildi maalis 1927. aastal Tartu kunstnik Keskküla. Enne seda oli kirik ilma altarimaalita. Kiriku lühtrid on valmistatud Eduard Drossi töökojas Tartus. 

Viimased palvetunnid Laekannu vennastekoguduse palvemajas peeti 1950. aastatel. Teiste seas on seal usule tulnud baptistipastor Eenok Palmi isa ja ema. Seejärel anti palvemaja öömajaks šeffidele, kes selle hooletusest maha põletasid. 

1967. aastal nimetati Mõisa küla Avinurme asulaks. Seni oli Avinurme ametlikult vaid haldusüksuse nimi. 1972. aastal suleti Avinurmes raudtee. Praegu on Avinurmes 1,1 km pikkune muuseum-raudtee.

Kui 1970. aastatel ilmus Eesti luterlikus kirikus katoliiklik vagadusvool, järgis seda ka Avinurme koguduse õpetaja Kalle Lindi. Ta hakkas armulauda seadma igal pühapäeval, kuid katsetas ka ajaproovile vähem vastu pidanud uuendusi, näiteks lamas ta alanduse märgiks enne jumalateenistuse algust torni all kiriku esikus kõhuli ja käed laiali nõnda, et saabuvad kirikulised pidid temast üle astuma. 

Pastoraat võeti nõukogude ajal koguduselt ära ning sinna tehti lasteaed. Kiriku ja pastoraadi vahele ehitati kõrge traataed, et keegi juhuslikult kirikusse ei satuks. Õpetaja Leevi Reinaru ajal alustas kogudus õpetajale elumaja ehitamist, valmis sai see õpetaja Sermi ajal, sest Leevi Reinaru kutsuti ajateenistusse Nõukogude armees. 

Algusest peale on Avinurme kogudus unistanud suuremast orelist. 2005. aasta suvel pakuti Tartu Pauluse kogudusele kasutatud orelit Saksamaalt Bielefeldist. Pauluse kogudus võttis kingituse tänulikult vastu ning tegi ettepaneku seada see üles Avinurme kirikus. Oreli transpordi ja ülesseadmise kulusid aitasid kanda koguduse endise õpetaja Kustav Viise poegade pered ja Eesti Kultuurkapital. Paarikümne aasta vanuse oreli pühitses Avinurme kirikus praost Joel Luhamets aastal 2006. 

Õpetaja Rene Alberi eestvõttel renoveeriti pastoraat ning 2010 avati seal puutööd tutvustav ja õpetav elulaadikeskus. Selleks moodustati sihtasutus. Kahjuks olid osapooltel sedavõrd erinevad eesmärgid, et omavahelisest konfliktist kasvas välja pikk kohtuvaidlus, mille tulemusel lahkus kirikuõpetaja Avinurmest.

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Meeldib 2

Lisa kommentaar