Ajaloolased on hakanud Läti Henriku eelsetele ajalooallikatele tuginedes ristiusu rolli ja kujutluspilti eestlastest enne 13. sajandit ümber hindama.

• Eesti arheoloogilises materjalis leidub esimesi kristlike joontega (surnukehad olid maetud põletamata, ehetel leidus ristisümboolika) matuseid 11. sajandist, veelgi enam on neid 12. sajandist, kirjutas Tallinna Ülikooli doktorant Kristjan Oad arheoloogiaajakirjas Tutulus.

• 1160. aastatel oli ametis esimene eestlaste piiskop, prantslane Fulco. Paavstid ei kinnitanud piiskoppe kunagi ametisse enne, kui selles piirkonnas oli juba hulk kristlasi, märkis ERRi uudisteportaalis ilmunud artikkel pealkirjaga „Kas Muinas-Eesti valitsejad olid kristlased ja lõid oma münte?“

• 8. augustil Lihula lahingu 800. aastapäeva puhul toimunud ajalookonverentsil räägiti saarlaste ja rootslaste kokkupõrkest Lihula all, mille kaotamisel oli Rootsi edasisele ajaloole suur mõju. Tallinna Ülikooli õppejõud, skandinaavia uuringutele keskendunud Kersti Markuse sõnul tuleks Lihula linnuse sündi tuleks tema sõnul vaadelda skandinaavia-vene kaubanduse kontekstis. Lihula kant oli oma looduslike tingimuste poolest (hea laht, palju jõgesid) oli Väinamere piirkonna ainus kaubitsemiskoht, mis muudab mõistetavaks ka saarlaste rünnaku. Mõtlemapanev on, et rootslased asusid ilma vastuseisuta Lihula linnusesse elama. Seega pidi kohapeal leiduma ristiusu vastu võtnud rahvast, kes neid toetasid.

• Ajaloodoktor Ivar Leimus 10. septembril Tallinnas Maarjamäe lossis peetud loengul „Eestlane – alandlik ori või uhke vabamees?” välja siinses kultuuriruumis juurdunud müüdid, mis põhinevad 19. sajandi romaanikirjanike ajalookäsitlusel ja Läti Henriku kroonikal. Selle ettekande põhjal ilmus ka artikkel (autorid: Ivar Leimus, Mati Nuut) Eesti Päevalehes. Leimus kasutas arheoloogiadoktor Marika Mägilt pärit võrdlust, et tõlgendada „muistset vabadusvõitlust” ainult Läti Hendrikule tuginedes on sama hea kui hinnata 1940. aasta juunipööret ainult punapolitruki tekstidest lähtudes.13. ja 14. sajandi eestlane oli Leimuse väitel üldjuhul vaba mees, kes kandis relva, sõdis kodus ja võõrsil, pärandas oma vara ja liikus vabalt, asus elama linnadesse, sai kodanikuks ja  liitus gildidega. Tõsi, sotsiaalne tõus tähendas ka siiski „saksastumist” – elulaadi muutust ja asjade ajamist (alam)saksa keeles.
• Veel juhiti artiklis tähelepanu, et kui mässulised eestlased 1343. aastal ülestõusu ajal Tallinna piirasid, oli linna elanikest 2/3 tänapäeva mõistes eesti rahvusest. Ordu vägedes, mis piirajaid murdma suundusid, moodustasid suurima väekontingendi ordu ja Tartu piiskopkonna alade eestlased. Ülestõusu juhtide kohta väideti artiklis, et nad ajasid edukalt asju Turu foogtiga ja lõid oma sõdalasi rüütliks, mis viitab lausa aadlisoole. Ajaloolane Lauri Vahtre siiski kritiseerib autorite lähenemist ja ütleb, et müüdist pole “orjaaja” puhul mõtet rääkida, ehkki pärisorjus ja teoorjus polnud siinmail päris samasugune õigusetu seisund nagu see oli Vanas Roomas või Ameerika lõunaosariikides. Sajandite pikkuse võõrvõimu alguses lihtsalt ei oldud nii suures kui 13. sajandil kaotatud vabaduse järel, mis tõi kaasa süveneva õigusetuse ja hiljem pärisorjuse. Diskrimineerimise kinnituseks on ka eestlaste arvukad ülestõusud. Ta lisas, et vastavalt otsesõnalistele allikatele oli eestlastel osasse tsunftidesse-gildidesse ligipääs keelatud. Mis puutub mainitud rüütliks löömisse, siis oletab Vahtre, et ülestõusu juhid asusid lihtsalt kiiruga looma oma sotsiaalset hierarhiat, milleks neil seni polnud vabadust. Vahtre leidis aga, et ehkki mineviku orjapõli oli tõsiasi, võib selle üle praegu uhkegi olla, sest saja aasta eest said meil ajalooga arved klaaritud.

Loe lisa:

Pekka Erelt “Eesti noore ajaloolase pöörane hüpotees”, Eesti Ekspress, 27.01.2021

Kristjan Oad “Ajalooallikad viitavad, et Muinas-Eestis löödi münte ja siin oli Põhjala suurim kivikindlus“, Eesti Ekspress 28.01.2021