Eesti auväärsemaid tegevvaimulikke, Mustvee koguduse õpetaja Eenok Haamer on just õige inimene avama nii äsjase paastumaarjapäeva ja samale ajale langeva küüditamise mälestuspäeva sõnumit, sest eriline side on tal mõlemaga: Maarja tähendusest eestlaste rahvausundis kaitses ta Eenok Haamer 1972. aastal oma väitekirja, märtsiküüditamist mäletab aga läbi oma pere ränga elukogemuse.

„See kannatuste aeg valmistas mind ette vaimulikutööks, mulle oli selge, et teist teed mul ei ole,“ nendib ta Õhtulehe intervjuus. Täna võib Eenok Haamer täie kindlusega öelda: „Just palve oli see, mis meid elus hoidis. Me palvetasime leiva pärast ja Jumal kinkis meile leiba. Ja me palvetasime peavarju ja kaitse pärast ning kaitse ja vari oli meie kohal.”

Haamerite usklik pere oli üks tuhandetest, keda 1949. aastal ootas sõit Siberisse. Isa oli „riigireeturina“ ära viidud juba 1948. aasta veebruaris. Kasupoeg Alberti 17. sünnipäeva tähistades ei osanud keegi neist arvata, et juba järgmisel ööl algab pereisa, vaimulik Harri Haameri küüditee ja ka teisi pereliikmeid ootab ränkade katsumuste jada. Eenok Haamer kirjeldab, et isa viidi algul Pihkva rongiga Tallinna, kus ta ühe kuu veetis KGB „hoole all“ kurikuulsates Pagari tänava keldrites ja seejärel neli kuud Patarei vanglas. Juuli keskel pandi vaimulik koos teiste „riigireeturitega“ rongivagunisse ja sõidutati neile teadmata suunas. Vanino sadamas, Tatari väina ääres laaditi vangid ebainimlikult kaubalaeva trümmi. Laeva sihtpunkt oli Magadani sadam Ida-Siberis.

Pikale teekonnale taheti viia ka teised pereliikmed, kuid Haamer meenutab, et viimasel hetkel otsustas ema Maimu teisiti: nad ei lase ennast kinni võtta ja ära viia. Suuremad lapsed läksid koos emaga metsa, väiksemad tuttavate hoole alla. „Teadmata oli see, et kohtume oma väiksema õe ja vennaga alles kuue ja poole aasta pärast,“ ütles vaimulik, kes ise oli teel tundmatusse alles 12aastane. Eenoki, tema kasuvend Alberti ja ema metsavennapõli kestis kuus ja pool aastat.

Vaimuliku jutustatud lugudest kumab läbi, kui oluline ja elumuutev võib sellises olukorras olla inimeste soov aidata. Õnneks neid inimesi pere rängale teekonnale ka jagus. Õde Maarja sai tuttavate juures elades võõra nime all isegi koolis käia.

Ent mitte kõik inimesed ei osutunud usaldusväärseiks ega siiraiks. Just seetõttu pidi Eenoki kuueaastane väikevend Andres, kes haigena naabrite hoole alla jäi, mõnda aega hoopis Emajõe ääres paadi all ja hiljem Tartu Pauluse kiriku varemetes elama.

Ära jõuti siiski oodata ka pere taaskohtumine, mis leidis aset 1955. aasta suvel. Esimesena kohtus isaga 13aastane Andres, kes isa tagasitulekut oodates iga päev Tartu raudteejaamas tal vastas käis. Eenok Haamer kirjeldab seda liigutavat hetke: taas nukralt rongijaamast tulnud poiss istus Tartu Pauluse kiriku kantseleis, kui äkki koputas keegi uksele, uks avanes ning lävel seisis suure vineerkohvriga mees. See mees ütles tere ja küsis: „Kas sina oled mu poeg Ats?“ Ja Andres küsis: „Onu, kas sina oled minu isa?“ Järgmisena leidis isa üles tütre ning lõpuks ka vanemad pojad ja abikaasa.

„Ma mäletan, kuidas ta tol augustipäeval uksest sisse astus,“ rääkis vaimulik. „Kui lahkusime, olin väike poiss, nüüd isa pikkune, 20aastane. Aga võtsin tal kaela ümbert kinni – see ei unune mul iialgi. Ta kael oli külm, sest ta toodi mootorratta tagaistmel. Ta kael oli külm ja liivane. See tunne on mu peos siiani…“

Haamerid said poliitiliste olude leevenedes tulla tagasi oma Riia tänava koju. Lastel tuli jätkata poolelijäänud haridusteed. 1961. aastal elukutset valides oli siht selge: „See kannatuste aeg valmistas mind ette vaimulikutööks, mulle oli selge, et teist teed mul ei ole.“ 1963. aasta 1. oktoobrist oli Eenok Haamer juba Mustvee koguduses õpetajaameti kandidaat ja nüüd on ta seda kogudust teeninud juba rohkem kui 57 aastat.

Oma elutee peale tagasi vaadates ütleb vaimulik: „Mida muud ma saan selle kohta öelda, kui et see on ime. See ei ole mitte juhuste mäng, vaid kindel Jumala tee. Ka kannatustel on elus oma mõte ja eesmärk, on ta veendunud. „Kuigi mu isa ja kõik meie pere on kannatanud, oleme me alati Jumalat nende kannatuste eest tänanud, sest just need kannatused on küpsetanud meid Jumalale kõlbavateks. Kannatused on õpetanud meid mõistma, et määrav ei ole mitte see, mida inimesed loogiliselt mõtlevad ja arvavad, vaid see nähtamatu – Jumala maailm. Tema seisab meie eest, hoolitseb meie eest ning ei jäta meid maha. See teadmine on kandnud mind ja meie peret,“ ütleb ta.

Ja tõepoolest, kogu Haamerite pere tuli sellest rängast ajast välja terve ja tugevana, nendib ka selle otse uskumatu loo kirja pannud ajakirjanik Sirje Presnal. Eenok Haameri isa Harri jätkas teenimist Tarvastu ning Kõpu kogudustes. „Kui ta 1987. aastal igavikku lahkus, kogunes 14. augustil tema ärasaatmisele Tarvastu kirikusse ja kalmistule 2000 inimest. Nad läksid jalgsi läbi Mustla Tarvastu kalmistule, lauldes vaimulikke laule ja keegi ei pidanud neid kinni,“ kirjeldab poeg. Õde Maarjast sai Estonia ooperisolist, noorem vend Andres asutas hiljem kontoritarvete ettevõtte Overall, kasuvend Albert läks ülikooli inglise keelt õppima, töötas hiljem ajakirjaniku, õpetaja ja tõlkijana. Vaimulikutee luterlikus kirikus on valinud Eenok Haameri enda kolm poega Markus, Siimon ja Naatan.

Eenok Haamer räägib leheloos ka 25. märtsist: küüditamise aastapäevana on see eestlaste jaoks raske ja kurva alatooniga päev, kuid teiselt poolt on ta meie rahvakalendri üks olulisemaid ja rõõmsamaid pühi – paastumaarjapäev, naiste püha.

„Paastumaarjapäev on iidne Maaema püha,“ lausub Eenok Haamer. Oma 1972. aastal kaitstud väitekirjas jõudis ta regivärsilisi rahvalaule analüüsides julgele ja uudsele järeldusele, et Maarja on üks eesti rahva jumala nimedest: „Regivärsilises rahvalaulus on sees ka Maarja nimi. Ja ta esineb alati paralleelvärsireas. Esimeses reas on Jumal või Looja, ning paralleelreas korratakse seda, mida esimeses reas juba öeldi.“

Kas Maarja nimi oli meie regivärsis juba enne ristiusustamist, pole tema sõnul päris kindlalt võimalik väita, kuid Haamer väidab, et on toimunud ülekanne Maaemalt Maarjale. Nii oli Eesti Maarja emamaa juba enne selle Maarjamaaks kuulutamist, on ta veendunud. Eenok Haamer lisab, et just t paastumaarjapäev on üks õige ja väärikas naistepäev: „See on kaunis kevade alguse püha.“

Loe, kuula ja vaata lisa:

• Kirikuõpetaja Eenok Haamer: “Olen elanud aastaid punkris ja maganud lambasõime taga sõnniku peal”, Õhtuleht 24.03.2021
• Käbi ei kuku… Eenok ja Naatan Haamer, Vikerraadio 22.12.2019
• Eenok Haamer: 55 aastat on uks avatud olnud, Eesti Kirik 21.12.2018