Kolmapäeval, 24. novembril kell 19.00 toimus Rootsi-Mihkli konverentsikeskuses (Rüütli 9, Tallinn) peapiiskop Urmas Viilma ettekanne “EELK meie meelest”. Neljas loeng kaheaastasest EELK-teemalises konverentsisarjast “Kas kirik ilma rahvata või rahvas ilma kirikuta?” lõpetas ühtlasi sügishooaja ettekandesarja.

Peapiiskop Urmas Viilma võttis oma ülesandeks reflekteerida sügishooaja loengutel räägitut. Ta informeeris, et põhjaliku ülevaate EELK hetkeseisust teeb ta iga aasta jaanuaris toimuval vaimulike konverentsil, samuti teeb ta samal teemal ettekanded kevadel ja sügisel toimuval Kirikukogul. Viilma soovitas järelvaadata ka mõttevahetust sarjast “Elevandituba”, kus lisaks talle oli külaliseks Ahto Lobjakas. Sarnaselt Rootsi-Mihkli konverentsikeskuse loengusarjaga tõukus seegi väitlus EELKd käsitlevast artiklite sarjast “Usu võim”. Rootsi-Mihkli konverentsikeskuses loengutes räägitut soovitas peapiiskop edas arendada ka eelseisvatel vaimulike ja juhatuseesimeeste konverentsidel, kuivõrd räägitu peaks pakkuma mõtteainet eelkõige kirikutöö tegijatele koguduste juures.

Artiklisarjas “Usu võim” tõstatati mitmeid olulisi teemasid, aga ei pakutud lahendusi – see polegi media ülesanne, vaid kitsaskohtadega peab kirik ise tegelema. Sarjas ilmunud artiklitest võis peapiiskopi hinnangul lugeda kiriku kohta ka väga palju positiivset. Erinevalt enamikust sarjas ilmunud lugudest pälvis peapiiskopi poolt kriitikat siiski kirijutis, milles võrreldi EELKd õigeusu kirikuga. Viilma hinnangul oli see lati alt läbijooksmine – võrreldi võrreldamatut ja käsitlusviis ei olnud proportsionaalne..

Ago Lilleoru loengust koguduse kasvu võimalustest jäi Urmas Viilma jaoks kõlama mõte, et kasvava koguduse jaoks ei ole kasv tegelikult eesmärk omaette, vaid on pigem tegevuse tulemus. Kuna EELK liikmeskond langeb, siis kas me tegelikult oleme teinud piisavalt, et seda langust peatada? Siinkohal märkis Peapiiskop, et EELK ei ole kaugeltki ainus institutsioon, kus liikmeskond langeb. Ka omapoolses artiklis tagasisidena “Usu võimu” artiklisarjale tõi ta välja, et samamoodi kahaneb liikmeskond poliitilistel erakondadel, kaitseliidul ja teistel organisatsioonidel. Inimesed lihtsalt ei taha enam kuuluda kuhugi oma isikukoodi ja liikmeannetuse kaudu, märkis ta.

Rääkides kiriku liikmeskonna vähenemisest, peaks Viilma sõnul eelkõige mõtlema, mida see kahanemine õigupoolest tähendab. Peame vaatama ka Soome ja Rootsi poole, kus kirikust astutakse välja eelkõige poliitilistel põhjustel. Eestis midagi sellist ei toimu, kahanemine toimub tasapisi ja valdavalt muudel põhjustel. Näiteks võib liikmemaks jääda tasumata põhjusel, et sureb vanainimene, kes seni on seda teinud nii enda kui nooremate sugulaste eest.

Loengust tuli välja ka vaimuliku oluline roll, ta on koguduse kultuuri arhitekt. Vaimulikukesksus koguduses peidab endas ka ohte. Kuni ta koguduse juures tegutseb, on kõik hästi, kuid kui temaga midagi juhtub või vaimulikud vahetuvad, ei pruugi uuele inimesele enam endised tingimused sobida. Ago Lilleorg arvab siinkohal, et koguduses peab olema muutustega kohanemiseks üleminekuaeg.

Kui tahta kogudused suunata kasvule, siis peab kiriku rolli inimese jaoks uuesti läbi mõtlema. Kui jätkatakse samasuguste tegevustega, kui seni, siis kirik kasvule ilmselt ei pöördu.

Ringo Ringvee loengus “Arvud ja emotsioonid” kõnelesid numbrid enda eest ja peapiiskopki tõdes, et midagi eriti rõõmsat neis ei ole. Ringvee kommenteeris siiski, et EELKd teiste konfessioonidega võrrelda pole siiski objektiivselr võimalik, sest puuduvad võrreldavad arvandmed, heal juhul võib omavahel võrrelda erinevate kirikute tegevusi. Teatava võrdlusvõimaluse konfessionaalse kuuluvuse kohta võib tema sõnul siiski saada rahvaloenduse küsitluse põhjal.

EELK liikmeskonna langustrendi põhjuseid lähemalt vaadeldes nõustus peapiiskop, et suurt mõju on liikmete arvule avaldanud linnastumine, EELK koguduste arv on võrreldes sõjaeelse ajaga jäänud samaks. Kui aga sõja eel elas 169 koguduse liikmetest 70% maal ja 30% linnades, siis aastatel 2004-2005 muutus olukord vastupidiseks. Linnastumine muudab inimesed anonüümsemaks, endist sidet koguduse ja kogukonnaga ei ole, kogu ümbritsev elu on sekulaarsem.

Kaasneb see, et eelmine  põlvkond ei anna enam väärtusi edasi järeltulevatele põlvedele. Kui kogudusega sidet ei ole ja koolist ka religioonialaseid teadmisi ei jagata, siis tekib küsimus, kust noor veel need teadmised peaks saama. Paikkonniti tõi Ringvee peapiiskopi sõnul välja huvitava tõsiasja, et kogudused kasvavad seal, kus on hoitud vennastekoguduse traditsioone.

Kiriku liikmeskonna plahvatuslik kasv pöördus languseks Eesti iseseisvumise järgsetel aastatel. Jaan Kiivit noorem on seda kommenteerinud, et kirikud ei olnud selliseks buumiks valmis.

Peapiiskop selgitas, et on omalt poolt püüdnud kaasa aidata sellele, et kogudustes säiliks põlvkondlik järjepidevus. Nii näiteks on ta andnud lubaduse ristida perede kolmandaid lapsi. Selle tegevus mõju ei ole aga nii suur, et kirikut tervikuna kasvule pöörata. Pöördepunkt peab siiski toimuma kogudustes ja viimane on jätkusuutlik seal, kus on suudetud luua kontakt noortega. Peapiiskop meenutas ka mõne koguduse tegevuste “nulliringi”, mille puhul tekib tõsine küsimus, kuidas kogudus mõtleb püsida.

Urmas Viilma peatus ka Ringo Ringvee tõstatatud protestantliku identiteedi teemal. Kui Soomes ütleb inimene, et ta on luterlane, siis Eestis ta seda ei tee, ehkki kogu tema elukkeskkond ja kultuuriruum on protestantlik. Aga identiteeti sellisel moel ei tunnetata,sest meid ei õpetata seda tegema. Seda, et oleme kristlik maa, saaks õpetada kool.

Mainitud artiklisarjas nimetati EELKd suurimaks lobiorganisatsiooniks. Urmas Viilma kommenteeris, et vabas demokraatlikus ühiskonnas teevadki kõik lobi, kuid lisas, et ei arva, et on kiriku esindajana teinud lobi, vaid kirik on sel moel seisnud enda eest – öelnud sõna sekka seal, kus on arvanud selle õigustatud ja kohase olevat.

Peapiiskop vastas ka Ringvee väitele, et praegune peapiiskop on esinenud avalikkuses rohkem kui kõik eelnevad peapiiskopid kokku. Viilma möönis, et avatud suhtlemine meediaga on olnud tema jaoks põhimõtteline küsimus, leidis aga, et avalikkuses sõna võtta saavad tegelikult kõik. Peapiiskop hindas, et mitte kõik tema esinemised pole olnud sellised, mida heakskiiduga kirikust väljas ja kiriku sees oleks tervitatud.

Peapiiskop pidas vajalikuks küsida mitte seda, miks inimesed kirikust lahkuvad, vaid pöörata küsimuse teistpidi: miks osa inimesi siiski peavad kirikut oluliseks, mis on see, mis puudutab? Põhjus ei ole ju siiski ilus kirikuhoone või meeldiv õpetaja, vaid see on kristlik usk ja just sellele peab tegevustes rõhku panema. Viilma nõustus, et koguduseliiget ei mõjuta kuigivõrd sellised EELK vaimulike poolt tõstatatud teemad nagu kiriku lauluraamatu uuendamine või see, mis värvi talaari kannab õpetaja või milline liturgia kord võetakse jumalateenistusel aluseks. Vaimulikud poevad neid küsimusi esile tõstes koguduste taha, kuid kogudust need teemad ei huvita ega mõjuta.

Vilma märis, et sageli tuuakse EELK puhul positiivsena esile, et meil on teoloogiline mitmekesisus, kuid samavõtta tuuakse seda välja negatiivsena. Oluline on aga asjaolu, kas koguduses on liberaalne või konservatiivne vaimsus, ei mõjuta koguduse kasvu. Külll aga odatakse krikult toetuspunkti, üheselt mõistetavat arvamust ühes või teises küsimuses.

Kogudusi on peapiiskopi sõnul omavahel väga raske võrrelda – mõnel pool võib olla tulevuseks toiduabi, teisal muusika. Kogudused, kus on tunda vennastekoguduse mõju, on tugevamad. Tugevamad on kogudused, kus kirikus käib mitu põlve. Samuti on tugevamad kogudused, kus vaimulik elab kohal ja on sotsiaalselt aktiivne. Viilma sõnul öelnud kunagi ka Elmar Salumaa: hea, et vaimulikke mujale tööle ei võeta, siis on nad aktiivsed oma koguduses. Siin on oma tõetera.

Kirikujuhtide arutelu EELK teemal, kus luterliku kiriku esindajad teadlikult kõrvale jäeti, valmistas peapiiskop Urmas Viilmale mõningase üllatuse sellega, et kirikute esindajad olid oma väljaütlemistes EELKga väga solidaarsed. Tema sõnul kirjeldab tema sõnul hästi seda oikumeenilist maastikku, millised suhted meil kirikutena omavahel on. Mujal lähiriikides sellist oikumeenilist vendlust ette ei tule.

Ago Lilleorg oli moderaatorina Urmas Viilma sõnul kindlakäeline ningesitas küsimusi selgelt ja intrigeerivalt. Näiteks tõi ta välja pärimise, kuidas teised kirikud suhtuvad luterliku kiriku endale omistatud rahvakiriku rolli. Vastajad aga kiitsid selle heaks, leides, et ka iga teine kirikujuht peaks samamoodi suhtuma. Üks üldine soovitus, mis diskussioonist Viilma sõnul kõlama jäi, oli see, et tuleb vältida vastandavaid mõttekonstruktsioone “kirik ja ühiskond” – tuleb teadvustada, et meie olemegi osa ühiskonnast ja  rahvast.

EELK avalike esinemiste hulk ja mõju sai teiste kiriku juhtidelt tunnustust. Küll on teistele selle tegevuse puhul silma torganud EELK peapiiskopi kesksus. Peapiiskop kommenteeris, et EELKs on vaimulikke, kellega meedia soovib rohkem suhelda, kuid leidis, et avalikku ruumi kantslina kasutavaid vaimulikke võiks kirikus olla palju rohkem. Iga vaimulik võiks tema sõnul  vähemasti maakonna tasandil ja maakonnameedia vahendusel olla kiriku eestkõneleja.

Peapiiskop tõi välja oikumeeniliste partnerite tähelepaneku, et EELK hääl avalikkuses on väga varieeruv. Nii ei ole teiste kirikute esindajate jaoks luterliku kiriku vaimulikega suheldes või nende kirjutisi lugedes tajutav, et tegemist oleks ühe ja sama kiriku esindajatega. Partnerid soovitasid avalike sõnavõttude puhul edapidi rohkem kaaluda sedagi, kas sõnum on ülesehitav või polariseeriv, kas teenib üksiku inimese hingeõndust. Peapiiskop nõustus, et sõnavõttude puhul tuleks rohkem hinnata nende mõju üksikisikule ja ka kirikule tervikuna.

Olulisena tõusis teemana esile ka EELK “valu ja võlu” – kinnisvara ja sellega seonduv. Peapiiskopi sõnul on tõepoolest nii, et kui Eesti Kirikute Nõukogu kohtub peaministriga, kulub suur osa ajast luterliku kiriku hoonete teemale. Luterlik kirik tassib tema sõnul piltlikult nagu tigu hooneid oma kukil. Siinkohal oli aga teistel kirikutel samuti keeruline head lahendust pakkuda. Mõtlemapanev on aga see, et kui kirikuhoone on sümbol ja see on inimtühi, siis millist sõnumit see edastab? Muinsuskaitselised hooned kultuurimälestisena pole mitte ainult kiriku, vaid ka riigi pärand ja vastutust selle eest tuleks seniselt paremini jagada, leidsid ka partnerid.

Tõsiasi on see, et mida rohkem läheb tööd kirikuhoonetesse, jääb seda vähem tegelemiseks inimestega, nõustus peapiiskop. Kindlasti ei tohiks vaimulik olla agenda järgi toimiv robot. Seega: kas kirik ootab, et tema juurde tullakse või läheb ise inimeste juurde? Kui ühel päeval on kogudusest kellelgi vaja eestpalvet, siis kas võib juhtuda, et öeldakse: me pühapäeval palvetame sinu eest! Mis aga toimub vahepeal? Kas koguduseliikmete suhetes on osadus?

Kõige valgustavam oli peapiiskopi sõnul talle noorte ja järgmise põlvkonna teema. Ehk tuleks senisest enam mõelda hoopis tegelemisele lastega? Siinkohal meenutas peapiiskop Meego Remmeli kirjeldust, kuidas tema kogemusel käis sideme loomine kooliga. Peapiiskopi sõnul tasub mõeda, kuhu noored tulla saavad, kui kiriku uksed on enamasti kinni. Rõhuasetusi kiriku tegevuses tuleb muuta ehk: tuleb mitte ainut ristida ja leeritada, vaid ka praegustele koguduseliikmetele mõeldes küsida, mis järgneb peale leeri.

Peapiiskop märkis ära ka tähelepaneku, et luterlikul kirikul oluline vaadata õiglasel pilgul ka ajalukku: ka enne reformatsiooni oli kirik ja kristlus ning sedagi pärandit tuleks teadvustada ning väärtustada. Sama lugu on pühakute nimedega, mida kirikud ja kogudused kannavad.

…

Kaheaastase 12 loenguga konverentsisarja eesmärk on anda mitmekülgne pildi EELK kui organisatsiooni hetkeolukorrast Eestis, meie lähinaabruses ja laias maailmas üldisemalt, et olla enda ja teiste kogemustest õppides kirikuna jätkusuutlik. Loengud toimuvad Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus (Rüütli 9, Tallinn) ja neil osalemine on tasuta (nõutav on tervisetõend ja isikukaitsevahendite kasutamine). Kohapeal on võimalik teha Rootsi-Mihkli kogudusele annetus. 

Ülevaade konverentsisarjast:

Esimene ettekandesari – Meie kogemus (sügis 2021)

vaatleb luterliku kirikut seest- ja väljastpoolt EELK-d.

Lektorid on Ago Lilleorg, Ringo Ringvee, Urmas Viilma ja mitmed teised. Toimub EKN liikmeskirikute esindajate paneelvestlus.

13. okt – Ago Lilleorg – “Kuidas kasvatada kogudusi” (loeng on järelvaadatav, sisu avaldatud artiklina)

27. okt – Ringo Ringvee – „EELK hetkeseis – arvud ja emotsioonid” (loeng on järelvaadatav, sisu avaldatud artiklina)

10. nov – EKN esindajad – „EELK teiste meelest“ Paneeli juhtis Ago Lilleorg (arutelu on järelvaadatav, sisu avaldatud artiklina)

24. nov – „EELK meie meelest” Urmas Viilma

Teine ettekandesari – Naabrite kogemus (kevad 2022)

Kevadised neli loengut keskenduvad naabermaade luterlike kirikute viimase 30 aasta reformidele ja nendest tänaseks õpitule.

Kolmas ettekandesari – Maailma kogemus (sügis 2022)

Soovime kutsuda esinema luterlike kirikute esindad mitmelt poolt maailmast. Eesmärgiks on õppida paremini tundma teiste kogemusi, õpikohti jne.

Neljas ettekandesari – Tagasi kodus – lood ja õpikohad Eestist (kevad 2023)

Kolme eelneva loengutsükli tulemuste valgel vaatleme mitme erinäolise koguduse edulugu Eestis – kasvavad numbrid, aktiivne misjon, diakoonia, kristlikud koolid/lasteaiad

Kontakt ja lisateave

Tõnis Kark, Rootsi-Mihkli konverentsikeskuse koordinaator, tel 5554 0238