Teoloog, religiooniloolane ja vaimulik Jaan Lahe arutles ERRi uudisteportaalis avaldatud arvamusartiklis lähemalt “jõuluusku” eestlaste teemal, kuid vaatles asja laiemaltki: mis on ikkagi see salapärane “miski”, mis inimesi jumalateenistusele toob? Milles seisneb kirikus käimise praktiline väärtus?

„Olen kuulnud jutlusi, milles pahandatakse, et inimesed tulevad kirikusse ainult jõuluõhtul ja muul ajal mitte,“ kirjutas Jaan Lahe. „Minu arvates on aga siin noomimine kohatu, sest nii inimese suhe Jumalaga ehk “kiriku keeles” usk on midagi intiimset ja isiklikku, peaks seda olema ka selle väljendumine jumalateenistusel osalemise näol.“

Erinevatele autoritele viidates tõi artikli autor välja, et religioon rahuldab inimese teatud vajadusi, olgu siis emotsionaalseid või intellektuaalseid, kuid see pole ainus põhjus, sest elu ei taandu vaid praktilisusele. „Inimhinge sügavuses on “miski”, mis ei suuda leppida inimese eksistentsiaalse olukorraga – tema poolikusega, kaduvusega, ebakindlusega ning ei suuda rahulduda ka vastustega elu suurtele küsimustele, mida pakuvad filosoofia, teadused või kunst,“ kirjutas ta.

Jaan Lahe osutas artiklis ka inimestele, kes väidavad, et nad ei vaja religiooni ja kes ütlevad, et neile asendavad seda näiteks loodus, muusika ja kirjandus. See on nende vabadus, leidis autor: „Meil kirikuna pole õigust neid inimesi alavääristada ega pidada neid end usklikeks pidavatest inimestest halvemateks. See poleks kooskõlas ka kristliku õpetusega, sest juba paljud varakristlikud mõtlejad olid veendunud, et kõigil inimestel on mingi aimdus Jumalast ja seda mõtet kinnitab ka näiteks apostel Paulus.“ Skeptilistele intellektuaalidele, kes on mõnikord väitnud, et õige ja ehe religioossus peaks olema mitteinstitutsionaalne, oli kirjatöö autoril samuti mõtlema ärgitav sõnum.

Loe lähemalt:

Jaan Lahe “Milleks on vaja kirikut?”, err.ee 24.12.2021