Täna tähistab oma esimest juubelit Jaan Lahe, kes lisaks vaimulikutööle Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses on tõlkija ja õppejõud kolmes kõrgkoolis ja teadlane kahes valdkonnas – religiooniuuringutes ja teoloogias.

Jaan Lahe ise ütleb ajakirjale Kirik ja Teoloogia antud juubeliintervjuus, et kõik need valdkonnad on talle praegu võrdselt olulised. Enda juures peab ta aga eelkõige oluliseks mitte mõne valdkonna spetsialistiks, vaid inimeseks olemist. „Inimene, kes on kogenud elus nii head kui halba, kellel on olnud nii õnnestumisi kui ebaõnnestumisi, kellel on nii tugevusi kui ka nõrkusi, kuid kelle elu on olnud tagasi vaadates kirev ja rikas.“

Täitunud on ka Jaan Lahe kunagised unistused vaimulikuks saamisest ja sellest, et ta saaks palju maailmas reisida ja et tal oleks perekond. Tohutult palju on aga ka veel teha, hindab ta ise: „Ainuüksi juba tõlkeid on mõnikümmend. Neile lisanduvad uurimisprojektid, raamatud, mida kirjutada tahaksin. Ja on ka mõned paigad, mida ma veel külastanud ei ole, aga ilmtingimata külastada tahan. Ja seda mitte lihtsalt meelelahutuse ja puhkuse mõttes, vaid kindlasti sünniks neist reisidest ka midagi inspireerivat. Oma esimese reisiraamatu kontseptsiooni olen juba läbi mõelnud ja ka paar peatükki on valmis. Eks siis paistab, millal ja kus avaldan.“

Intervjueerija, Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja Urmas Nõmmik tunnistab Lahele, et tal on temast jäänud mulje kui igiliikurist. Ta saab vastuseks, et motiveerib kaks asja: “rõõm, mida see mulle endale annab, ja kasu, mida see teistele toob. Need mõlemad annavad ka jõudu.“ Kui koormus läheb liiga suureks ja on raske, siis tuleb teha väike paus ja puhata, lisab Lahe. Pere suhtub tema sõnul mõistvalt, sest jagub aega ka ühiselt koos olla.

Vastupidiselt kiriku seest kostnud arvamusele, leiab õppejõud, et kirik ja teoloogia on lahutamatud, nagu ka usk ja teoloogia. „Jumal on loonud inimese mõtlevaks olendiks ja seepärast on loomulik, et inimesel on vajadus kogu oma elu, seal hulgas ka oma usku mõtestada. Teoloogia ongi ju sellega tegelenud.“ Arusaamaga, et usk ei vaja teoloogiat või koguni kahjustab seda, Lahe nõustuda ei saa ja peab seda ka ebaluterlikuks. „Luterliku arusaama järgi ei ole usk mingi vahetult Vaimu poolt saadav antus, nagu arvasid need, keda Luther nimetas „usuindlejateks“, vaid seda vahendab Sõna, mis vajab seletamist ja tõlgendamist,“ selgitab ta. Teda häirib, et selline usukäsitlus nimetab end „konservatiivseks kristluseks“, sest harimatus ja kultuuritus ei ole tema sõnul konservatiivsus. Kirik peaks tema arvates järjekordsel kultuuri allakäigu aja toimima just vastupidiselt – teoloogiat kui teadust arendama, propageerima ja populariseerima: „Kirikul oleks siin suur võimalus olla vastupanu kantsiks – nagu ta oli seda suurel rahvasterändamise ajastul –, aga ta saab seda olla vaid haridust, haritust ja mõtestatud usku väärtustades, mitte kultuuri allakäiguga kaasa minnes.“

Jaan Lahe leiab, et kirikus tuleks hakata mõtlema senisest tõsisemalt Piibli õpetamise peale: „Räägime küll, et oleme „Sõna kirik“, aga olen aru saanud, et Piibli mõistmisega on asjad halvad ja halvenevad üha.“ Selle vastu aitaks piiblitekstide konteksti ja tausta tundmaõppimine uute koolitusformaatide vormis, populaarteaduslikud raamatud, mida praegu on tema sõnul veel „häbematult vähe“.

Vaimulik ja õppejõud on ka seda meelt, et koolid vajavad kindlasti usundiõpetust, sest usundite tükkhaaval käsitlemine erinevates ainetes terviklikku ja süstemaatilist ülevaadet ei asenda. „Ühiskonnas levinud kartused, et kirik üritab usundiõpetuse kaudu kuidagi koolides oma võimu kehtestada, on minu arvates täiesti põhjendamatud ja tulenevad ilmselt suuresti religioonialasest harimatusest, mida just usundiõpetus võiks korvata. Selle juurde kuulub ka usuõpetuse ja usundiõpetuse erinevustest arusaamine.“

Lõpetuseks küsis Urmas Nõmmik juubilarilt ajatu ja samas aktuaalse küsimuse kas meil on lootust? „Kindlasti on,“ vastas Jaan Lahe. „Aga seda vaid juhul, kui me tunnistame, et me ei ole sellised, nagu me olema peaksime ja olla võiksime, ning kui me soovime sellisteks saada. Kristlikus terminoloogias nimetatakse seda meeleparanduseks, aga nagu teisedki kristlikud terminid, on seegi mõiste maetud stereotüüpide alla, millel ei ole asja tegeliku sisuga midagi pistmist. See ei tähenda ulaelu elava inimese muutumist korralikuks väikekodanlaseks, vaid teadlikku vaimset kasvamist ehk Uku Masingu mõistet kasutades: saamist „inimesemaks, elusamaks“, kui me oleme. Ainult siis on lootust.“

Loe lisa:

• Läksin kirikusse, ja jäingi käima. Intervjuu Jaan Lahega, Kirik ja Teoloogia 28.05.2021