Kihelkonna kiriku restaureeritud torn näitab endiselt õiget suunda

Saaremaa Kihelkonna kiriku kõrge torn -nagu suunda näitav majakas elu ulgumerel ekslejale (Foto: peapiiskop Urmas Viilma Facebooki leht)

Pühapäeval, 11. juulil pühitses peapiiskop Urmas Viilma restaureerimise järel Eesti läänepoolseima, Kihelkonna kiriku tornikiivri. „Rahvast oli ajaloolisele sündmusele kohale tulnud sadades ning kõigi meeleolu oli suviselt rõõmus ja samas pühalik,“ vahendas kirikupea oma Facebooki postituses muljeid. Ühtlasi jagas ta ka sündmuse puhul peetud jutlust.

Peapiiskop Viilma lähtus jutluses apostel Pauluse kirjast korintlastele 3. peatükist, mis kõneleb hoone ehitamisest alusele, mis on juba varem kellegi poolt rajatud. Apostel Paulus ütles selles: „Mulle antud Jumala armu järgi olen ma kui tark hooneehitaja rajanud aluse, aga teine ehitab sellele. Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab!“ (1Kr 3:10)

Peapiiskop Viilma sidus jutluse aluseks olnud kirjakoha Kihelkonna kirikuga, mis on üks vanemaid pühakodasid Saaremaal ja ka kogu Eestis. „Selle hoone alusmüürid on rajanud keegi juba 13. sajandi keskpaigas. Pärast seda on hoonet ikka ja jälle tarvis olnud uuendada, restaureerida, pisut ümbergi ehitada – kuid vundament on püsinud sama,“ ütles Viilma.

Apostel Paulus ei kõnelenud mõistagi üksnes maisest hoonest, vaid eelkõige vaimulikust hoonest ja selle vundamendist. Viilma sõnas, et see on rajatud kindlale alusele: „Kihelkonna kirik on toiminud kirikuna läbi sajandite ja sama otstarve saab tal olema jätkuvalt. Tänu Jumalale ja tänu siinse paiga rahvale.“ Üks on peapiiskopi sõnul selge: kohalikud vajavad pühakoda ja ka külalistel on siia põhjust tulla, sest ajaloo-, kultuuri- ja eriti kunsti- ja muusikahuvilisel on siin kirikus palju avastada ja imetleda.

Urmas Viilma märkis, et eelmise, 2011. aastal peetud rahvaloenduse kohaselt oli Kihelkonna elanike seas kõige enam luterlasi kogu Eestimaal – tervelt kolmandik tol ajal veel iseseisva Kihelkonna valla elanikest, kui muidu oli luterlaste arv küsitlejate seas umbes 10-11%.

Kirikupea meenutas ka Kihelkonna kiriku torni erilist ja väga sümboolset rolli. Nimelt oli 19. sajandi viimastel aastatel ehitatud torn sai meremeestele orienteerumisel oluliseks maamärgiks. Aastakümneid oli Kihelkonna kiriku läänetorn ka majakaks ning hiljem, kui tuli enam tornis ei plinkinud, lihtsalt meremeestele päevamärgiks. Seda sümboolset rolli kannavad kõik kirikud: „Tegelikult on iga kirikutorn omal kombel majakaks, sest märgib kohta, kust leiab oma elu tarvis juhatust igaüks, kes selle torni järgi orienteerub. Majaka ülesanne on teinekord ka juhatada eemale hukutavatest karidest. Kirikutorn, mille tipus on hoiatava ja südametunnistusele koputava sümbolina kukk, nagu ka Kihelkonna kirikul, aitab just sellise majaka ülesannet täita,“ ütles peapiiskop.

Kirikutornist majaka tähenduses rääkides meenutas Viilma Luuka evangeeliumi kirjakohta, kus Jeesus ütles: „Keegi, kes on süüdanud lambi, ei pane seda peitu ega vaka alla, vaid lambijalale, et sisseastujad näeksid valgust. (Lk 11:33). Nii nagu kirikut saab võrrelda majakaga, saab vaimulikku võrrelda majakavahiga: „Nõnda on iga tegutsev kirik linna või küla keskel valguse näitajaks, moraalseks majakaks, valgustades ja juhatades teed Jumala juurde. Iga vaimulik, kes kirikus kuulutustööd teeb on omal kombel „majakavaht“, kes peab näitama Kristuselt saadud meelevallaga valgust, et keegi ei eksiks teelt.“

Kihelkonna kirikus on „majakavahi“ tööd tegemas samast perest juba teise põlvkonna vaimulik, kes kokku on teeninud juba 50 aastat. 15. juulil 1971. aastal määrati Elmar Reinsoo Kihelkonna koguduse õpetajaks ja perekond kolis Saaremaale. Täpselt kümme aastat hiljem, 1981. aastal sai sama pere tütar Ülle Reinsoo Kihelkonna kirikumuusikuks ning veel kümme aastat hiljem 1991. aastal tänane pastor Rene Reinsoo oma isa kõrval praktikandiks ja diakoniks. Veel kümnend hiljem, 2001. aastal sai temast oma isa emerituuri siirdumise järel Kihelkonna koguduse õpetaja.

Selliseid, perekondlikult kristlikku usku ja traditsioone edasi kandvaid perekondi jääb peapiiskop Viilma sõnul Eestimaal üha vähemaks, sest kooliprogrammi iseloomustab kristliku hariduse lünklikkus ja puudulikkus. Seda olulisemat rolli täidab ristiinimeste kasvulavana kohalik kogudus ja siin toimuv töö, märkis peapiiskop.

„See, kas inimene ristiinimeseks ka jääb, on juba inimese enda tahteotsuse küsimus. Siis on kirikutorni kujutis alevisildil, kirikukella helina kuma, mis kõlab üle külamaastiku või kajab vastu linnatänavatel meeldetuletuseks, et Jumal ei ole kedagi unustanud ega maha jätnud. Isegi kui pilguga Teda püüda ei saa, on Ta endiselt kohal. Tuleb lihtsalt seada sammud kirikutorni majaka suunas, et saada teada, kuhu siit paistev valgus teed ja õiget suunda näitab,“ ütles Viilma.

Jumalateenistusel teenis peapiiskop Viilma koos praost Anti Toplaane ja õpetaja Rene Reinsooga. Muusikaga teenisid jumalateenistusel tšellist Aare Tammesalu, bass Ain Anger ja organist Piret Aidulo. Koguduse laule saatis organist Ülle Reinsoo. Restaureerimistöödest rääkis kirikulistele OÜ Rändmeister juht Juhan Kilumets.

Kihelkonna kirikust ja selle tornikiivri restaureerimisest lähemalt:

  • 60 meetri kõrgune Kihelkonna Mihkli kirik on Saaremaa kõrgeim hoone.
  • Kihelkonna kiriku torni olid muutnud avariiliseks niiskus ja puidukahjurid. Tänu Saaremaa vallale ja Muinsuskaitseametile sai tehtud torni remondi põhitöö. Plaanitud tsingitud teraspleki asemel kaeti tornikiiver kallima vaskplekiga, mille kestvus on kordades pikem. Selle mõtte teostumisele  panid õla alla piirkonnaga seotud ettevõtjad.
  • Kirikutorni uuendamise pandi paika ja valtsiti käsitsi kokku sajad tahvlid vaskplekki, ühtekokku 350 ruutmeetrit, kaaluga kolm ja pool tonni. Jaanipäeva järel said värske kuue saanud kuldne kukk ja kuul õnnistatud ning tagasi tornitippu koos ajakapsliga.
  • 62 meetri kõrgusel olnud vaskplekist kuke pikkus on nokast sabasule otsani meeter ja viisteist sentimeetrit ning tornimuna läbimõõt 46 sentimeetrit. Pole andmeid, et kukk pärast 1899. aastat maapinnal oleks olnud.
  • 2020. aastaoktoobris koos kukega allavõetud tornimunast leiti ka selle annetajast rääkiv ürik: kirjas seisis, et muna on annetanud 1898. aastal Kotlandi (asub Karalast lõunas – toim) küla talumees Peter Wakkrööm.
  • Kuke meister oli Papissaares tegutsenud laevasepp Jaen Himmist ja tornikukk on valmistatud vasest, mis saadi Karalas Roopa rannas karile sõitnud laevast.
  • Kukk ja eriti tornimuna olid täis kuuliauke – mõlemas üle kümne. Võib arvata, et omal ajal kasutasid Kihelkonnal olnud Nõukogude armee sõdurid tornikukke täpsuslaskmise sihtmärgina. 

Kogudus on tänulik annetuste eest, mis toetavad auväärses kirikus tööde jätkumist.
Lisainfo: www.kihelkonnakogudus.ee

Galerii fotod: peapiiskop Urmas Viilma Facebooki leht


Lisa kommentaar