Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Karksi koguduse lugu.

Aastal 1215 lubasid Alistekunde muinasmaakonna esindajad ristiusu vastu võtta. Siia rajati mitu kogudust: lõunapool Ruhja, põhjapool Halliste ja Karksi. 

Karksi ordulinnus ehitati 13. sajandil tee äärde, mis viis Riiast Viljandisse ja sealt edasi Põhja-Eestisse. Lisaks läbis Karksit vähema tähtsusega tee Pärnust Pihkvasse. Muinaslinnust pole siit leitud. Karksist sai foogtkonna keskus, mille alla kuulusid ka Halliste, Paistu, Saarde ja Ruhja kihelkond. Karksi foogt allus omakorda Viljandi komtuurile. 

Esialgse puust linnuse põletasid leedukad 1298. a. maha. Seejärel algas kivist linnuse ehitus. 1329. a. purustasid leedukad ka selle. Ordumeistri Goswin von Herike käsul taastati Karksi linnus ja tugevdati see ringmüüriga. 

Linnuses asus kuue aknaga kaunilt võlvitud kabel, kus oli puidust kantsel ja kivialtar. 1349. a. oli siin ametis preester Detmarus. Kuna lossi kabel oli väike, ehitati linnuse värava ette puust pühakoda, mida nimetati Peetri kirikuks. Kihelkonna lõunaossa, Polli-Perakülla ehitati Anne kabel. 

1481. aastal rüüstasid Karksi kihelkonda Pihkva ja Moskva väed. Suurtükkide abil õnnestus neil vallutada mitmed linnused, sh Karksi ordulinnus. 

Karksi foogti ametikoht kaotati arvatavasti veel enne orduaja lõppu: viimane Karksi foogt Melchior von Galen on 1534. aastaks ümber asunud Pärnusse. Ligikaudu sellest ajast peale on Karksit teeninud luterlikud pastorid. 

Katoliiklikul Poola ajal teenisid Karksi rahvast Helme preestrid. Näiteks 1613. a. on mainitud paater Basarowskyt. Jumalateenistusi peeti lossi kabelis, kuna Peetri kirik oli vahepeal maa pealt pühitud. Isegi selle täpset asukoht pole teada. 

Kui veel 16. sajandil jutlustasid Hallistes Karksi pastorid, siis pärast Poola-Rootsi sõda olukord pöördus ning Karksi jäi mitmeks sajandiks Halliste vaimulike teenida. 

Millalgi 1642. ja 1668. aasta vahel ehitati Karksi linnuse ette uus puukirik. Samal ajal käisid lõputud vaidlused kunagi kirikule kuulunud maade pärast. Need olla liidetud lossi maadega, kuid tagastamist ei pidanud lossi omanik võimalikuks. Viimaks pakkus ta kirikule Emandamõisat, aga seda ei peetud sobivaks. Maaküsimus jäi lahendamata ning iseseisvat kihelkonda Karksist veel ei saanud. 

Karksis oli ametis köster, kes ei teinud muud, kui viis pühapäeval läbi korjanduse. Palka ta ei saanud, aga palus, et talle antaks paar lambanahka kasuka jaoks. Siis tuli korraldus panna ametisse niisugune köster, kes oskab lugeda ja kirjutada ning õpetab rahvale katekismust, palveid ja laulmist. 1683. a. oligi selline mees ametis – rootsi päritolu Erich Michelsohn. Lossi pealik Martin Schreyder andis talle tüki maad, kuhu hoone peale ehitati ning lapike sellest jäi üle veel kapsaaiakski. Aga köster, va tänamatu, ei ilmunud kunagi lossi, vaid ajas oma asju pealikuga talupoegade kaudu. 

Rootsi aja lõpul püüti piirata rahva sööma- ja joomahimu. Kehtestati piirang, et perekondlikud peod ei tohi kesta kauem kui 24 tundi ja kangeid jooke ei tohi säärasel peol tarvitada rohkem kui 3 toopi viina ja 4 vaati õlut – Karksi õlut. 

Elujärg näis paranevat, kuid tulid hoopis hirmsad ajad: ikaldus, sõda ja katk. Vaevalt pool sajandit sai rootsiaegne pühakoda Karksi rahvast teenida kuni see 1703. aastal Põhjasõjale ette jäi ja armutult maha põletati. Jumalateenistusi tuli siis pidada Karksi mõisa rehes. 1708. a. hävitati lõplikult Karksi loss. 

Aastal 1723 asus Halliste ja Karksi kogudusi teenima siin Põhjasõja ajal teeninud kirikuõpetaja Gotthard Ucke poeg Johann Ucke. Üle poole sajandi pikkuse ametiaja jooksul jõudis Johann Ucke kaks korda võtta ette Karksi kiriku ehituse: esimest korda ametiaja algul – 1730. a. sai valmis eelmise kiriku kohal uus puukirik – teist korda alustas ta kiriku ehitust oma ametiaja lõpul, pool aastat enne oma äkilist surma. Seega kivikiriku valmimist õpetaja Ucke silmad ei näinud. 

Karksi kivikirik ehitati linnuse varemetele, kus lossikiriku kaks müüri ja vundament olid juba endistest aegadest olemas. Kirik sai valmis 1778. aasta sügisel. Pärast pühitsemistalitust lammutati vana puukirik ja selle kõlblik materjal pandi müüki. Kivikiriku ehitamise ajast on tänaseni säilinud nikerduste ja maalingutega altarisein, 16 maali rõdupiirdel ja barokne kroonlühter. 

Õpetaja Johann Ucke ajal ehitati ka Karksi köstrimaja. 1724. a. anti selleks kiriku lähedal asuv Turba Matsi Hansu talukoht. Sinna ehitati hooned. Esimesest Põhjasõja järgsest köstrist polnud küll suuremat asja – lugeda ega kirjutada ta ei osanud ja elukombed jätsid soovida. Järgmine köster Johann Lange pidas seevastu rahvaga õhtuti palvekoosolekuid. Karksisse oli jõudnud vennastekoguduse ärkamine, mis levis eriti hoogsalt Pöögle vallas. Õpetaja Ucke keelas köstrile palvekoosolekute pidamise ära. 1746 astus ametisse järgmine köster. 

Rahva vaimulik elu kippus uinuma. Elu keerles igapäevase leiva ümber. Konvendil veeretati edasi kirikumaade küsimust. 1794. a. vallandati köster, kelles öeldi olevat „prantsuse revolutsiooni vaim“. Ta olnud vastuhakkaja ja sõnakuulmatu ning lohakas ametikohustuste täitmisel. Teda manitseti, ja kui abielurikkumine ilmsiks tuli, siis tagandati ametist. 

19. sajandi usulised ärkamised Karksisse ei jõudnud. Sajandi keskel läks siin 41,5% elanikest vene õigeusku. Vastavad kirikud ehitati Karksisse ja Tuhalaande. 

1847 kutsuti Karksi köstriks Friedrich Saebelmann – silmapaistev muusikamees ja laulja, heliloojate Aleksader Kunileidi ja Friedrich August Saebelmanni isa. Samal aastal ehitas Tartu meister Kessler Karksi kirikusse oreli, mis on tänaseni alles. Köstrimajas avati kirjutuskool, millest hiljem sai kihelkonnakool.

Järgmine köster oli Saebelmanni väimees Georg Rosenberg. Andeka organisaatori ja kõnemehena pälvis ta rahva lugupidamise. Ta asutas laulukoori ja osales sellega Eesti esimesel üldlaulupeol. 

Aastal 1877 sai Karksi lõpuks ometi iseseisvaks kihelkonnaks. Seni kuulutasid siin Jumala Sõna Halliste hingekarjased. Nüüd kutsuti kohapeale oma õpetaja. Julius Girgensohn remontis Karksi kirikut ja uuendas selle sisustust, istutas kiriku ümber ilupuid ja viljapuuaia, pööras palju tähelepanu koolidele ja kristlikule kasvatusele. Tema abikaasa Ida oli paljudele aitajaks ihulistes ja hingelistes hädades. Õpetajaprouat austas ja armastas kogu kihelkonna rahvas ja tema kuulsus levis kaugele üle kihelkonna piiride. 

1884. a. eemaldati altari kohalt kantsel ning Berliini kunstnikult Gerhard Heinersdorfilt telliti altarimaal, mis kujutab ülestõusnud Kristust väljumas hauast. Kristuse jalge ees põlvitab ingel ning pildi all servas on näha hirmust maha langenud sõdureid. 

Girgensohni tööd jätkas 1912. aastal Benedict Masing. Maailmasõda ja revolutsioon halvasid inimeste usuelu. Rahva meeli köitsid poliitika ja majandus ning pead tõstis materialism. Ometi sirgus Karksis sel vaimulikult kasinal ajal tulevane peapiiskop Jaan Kiivit vanem. Kui 1939. aastal puhkes teine maailmasõda, läks õpetaja Masing Saksamaale. Noor mantlipärija Johannes Aarik sai kogudust teenida viis aastat, siis põgenes ka tema. 

1949. a. arvati Halliste ja Karksi kogudused Pärnu praostkonnast Viljandi praostkonda. 

1972. aastal juhendas Nuia Keskkooli direktor Margus Mõisavald fotoringi. Õpilased käisid omal algatusel pildistamas Karksi kirikus. Kui pildid avalikuks tulid, anti direktorile valida, kas ta heidab õpilased koolist välja või jääb ametist ilma. Direktor valis viimase, kuid jäeti siiski matemaatikat õpetama. Tolleaegsetest pedagoogidest on ta nüüd ainus, kes tänase päevani koolis töötab, aga nüüd juba Karksi koguduse liikmena. 

1989. aastal ristusid Karksi kihelkonnas Balti kett ja Läti piir. 20 aastat hiljem tähistati see paik mälestusmärgiga. 

Kiriku vundament vallikraavi nõlval ei olnud küllalt kindel, et kanda torni raskust. Juba 19. sajandil üritati peatada torni vajumist, lõplikult õnnestus see alles 1995. aastal, kui vundament kindlustati kuuemeetriste betoonvaiadega. 33,5 meetri kõrguse torni kaldeks mõõdeti 2 meetrit ja 5 sentimeetrit. Ühtlasi sai kirik uue tornikiivri. Vana torni palkidest püstitas diakon Rein Õunpuu lossi õuele risti, mis uuendatud kujul püüab tänaseni palverändurite pilku. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.