Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Käru koguduse lugu.

14. sajandil rajas Liivimaa ordu Pärnu komtuurkonna maade haldamiseks kolm ordumõisat: Tahku, Tori ja Lelle. Seega valitseti hilisema Vändra kihelkonna ala esialgu Lelle mõisast. Arusaadav, et mõisa lähedale rajati ka pühakoda, nimelt Lokuta kabel. 

Rootsi ajal teenisid Lelle kogukonda Rapla ja Türi vaimulikud. Lellest lõunapool oli Tori pastorite teenimispiirkond. Seal rajati 1653. aastal Vändra kogudus. 12. veebruaril 1680 tuli korraldus liita Lelle piirkond Vändra kihelkonnaga. Ühtlasi kästi korda teha Lokuta kabel. Vändra kirikuõpetaja hakkas seal igal kolmandal pühapäeval jumalateenistust pidama. 

Põhjasõja ajal, aastal 1708 põgenes Vändra kirikuõpetaja Andreas Choringius venelaste eest, elas seejärel Kaismal ja jutlustas Lokuta kabelis. Kahjuks oli tema ametipidamises tõsiseid puudujääke. Probleemide süvenedes tuli kirikuõpetaja ametist vabastada. 

18. sajandi keskpaigas jagati Lelle piirkond kaheks: Lellest eraldati Käru mõis. Vana Lokuta kabelit ei hakatud enam parandama, vaid Kärusse ehitati uus puukirik. Valmis sai see aastal 1749 ning jumalateenistusi pidasid seal Vändra vaimulikud. 

1826. aastal said Liivimaa talupojad endale perekonnanimed. Silma jääb, et Käru perekonnanimed on valdavalt saksakeelsed ja tihti halva tähendusega. Seda peetakse Käru mõisa rentniku Suckny teeneks, kes olnud kasimata suuga vanapoiss, vägivaldne ja liiderlik ning selle tõttu inimeste poolt põlatud. Vastutasuks jaganud ta Käru rahvale selliseid perekonnanimesid nagu Neidlich, Starkopf, Stümper, Nichtig, Schleicher, Geschwoll, Käfig, Traurig, Verborgen, Weldsohn jne. 

Kord kuus käis Vändra kirikuõpetaja Carl Körber jumalateenistust ja ametitalitusi pidamas Käru kirikus. Öömajale jäi ta Käru mõisasse, et siis emaspäeva hommikul koduteele asuda. 

Kord seletanud Körber jutluses, et inimene peab elama puhtasti ja kasinasti kuuenda käsu järgi, s.t. ei tohi abielu rikkuda, muidu võib peksa saada, ole siis ise kasvõi mõisnik. 

See kanti muidugi Käru mõisnikule Sucknyle ette ja pühapäeva õhtul tulnud Suckny suure roikaga Körberi tuppa, keeranud ukse seestpoolt lukku ja öelnud, et ma tulin sind õpetama Moosese kepiga – kas sa veel ässitad talumehi minu vastu ja siis veel kantslist haugatad mind järele! 

Körberi olukord olnud küll täbar, kuid talle sugugi mitte ootamatu. Körber võtnud rahulikult taskust püstoli ja lausunud , et see on Aaroni suitsutuspann ja seletame nüüd Vana Testamenti edasi! Seepeale keeranud Suckny ukse lukust lahti ja väljunud toast. Teise versiooni järgi olla kirikuõpetaja mõisniku põlvili käsutanud ja teda nii valjult manitsenud, et ta oma patud päriselt kahetsedes ja pisarsilmil üles tunnistas ja andeks sai ning püha armulauda vastu võttis. 

Kui 1846. aastal algas Vändra kihelkonnas vene õigeusku üleminek, haaras see rohkem kaasa kihelkonna põhjaosa ehk Lelle ja Käru kandi rahvast. Juba 1847. a. rajati siin õigeusu kogudus, mis hakkas jumalateenistusi pidama Käru mõisa küünis, siis Viluvere mõisas ja viimati Vaki külas. Samas pöördusid juba järgmisel paaril aastal mitmed inimesed tagasi luteri kiriku juurde. 

1851. aastal ostis Charlotte von Ditmar Käru mõisa oma poja Carli jaoks. Vändra mõisas sündinud poeg oli õppinud mineraloogiat ning osales Kamtšatka poolsaare uurimisretkel. Kui ema saatis pojale kirja, milles ta andis teada, et on ostnud mõisa, otsustas Carl von Ditmar pärast Kamtšatka ekspeditsiooni Liivimaale tagasi tulla. Edaspidi juhtis ta Käru mõisa metsamajandust, oli lisaks Pärnumaa koolide revident ja kohtunik Pärnu maakohtus. 

Rahva seas oli Ditmar lugupeetud mees. Tema algatusel asuti uue kiriku ehitusele. Kui vana kirikut 1859. aasta sügisel lammutama hakati, pidas kirikuõpetaja Carl Körber veel viimase jumalateenistuse ja ütles väsinud pühakojale: „Sul ei ole küll ühtegi au ega ilu, aga palju ilusaid palveid ja kõnesid on sinus peetud“.  

Ehituse ajal peeti jumalateenistusi kiriku lähedal metsas. Kirik ehitati tahutud palkidest endise kiriku kohale. Töö edenes meister Hendrik Jakobsoni juhtimisel võrdlemisi kiiresti. Juba järgmise aasta oktoobris oli kirik valmis ja Pärnu praost Woldemar Schultz pühitses selle sisse. Kroonlühter ja altaririst on härra Ditmari kingitud. 

Pärast Körberit teenis kogudust õpetaja Ernst Sokolovski, kes on muuhulgas eesti keelde tõlkinud laulu „Õnnista ja hoia“. 

19. sajandil oli Käru köstriks ja koolmeistriks August Kinkar. Sokolovski õhutusel hakkas ta rajama Käru kihelkonnakooli. Tema järel oli Käru köstriks endine Haapsalu ja pärastine Tallinna linnamisjonär David Smironin. Esimese maailmasõja ajal oli siin köstriks Johan Pastarus, kellest sai hiljem rändjutlustaja. 

Pastaruse eestvõtmisel telliti Käru kirikusse praegune orel, mis sai valmis 1928. aastal. Oreli ehitas August Terkmann. Vajalik summa saadi kokku korjanduste, kontsertide ja näitusmüükidega. 

1896. aastal sai kiriku eestseisjaks Lelle mõisa omanik parun Ernst Honningen-Huene. Tema muretses kirikusse altarimaali. Varem kattis maali aset must volditud riie. 

1897. a. läks Käru mõis kindralleitnant Wahli kätte, kes oli igapühapäevane kirikuskäija. Kogudus kasvas jõudsalt ja vaimuliku töökoorem vajas jagamist. 1899. aastal kutsuti siia noor õpetaja Ernst Gottlob Jaesche. Temast sai Vändra koguduse abiõpetaja Käru abikoguduses. Kui aga puhkes Vene-Jaapani sõda, kutsuti ta kaplanina Vene armee teenistusse ja hiljem teenis ta Varba ja Hanila, seejärel Häädmeeste kogudust. Jaesche tööd Käru abikoguduses jätkas Joosep Liiv, kellest sai juba mõne aasta pärast Rapla koguduse õpetaja. 

Rahutul 1905. aastal läksid Vändra kihelkonnas tuleroaks esinduslikud mõisad nii Kärus kui Lelles. 

Uuesti sai Käru kogudus päris oma õpetaja 1933. aastal. Elmar Maks Kikas oli lisaks usuteadusele õppinud ka muusikat ja keeli. Ta õpetas nii saksa kui prantsuse keelt ja koostas ladina keele õpikuid. 

Aastatel 1937 – 1950 teenis Käru kogudust õpetaja Eduard Uibo. 1938. a. sai kogudus iseseisvaks ega olnud enam Vändra abikogudus. Koos kogudusega elas õpetaja üle rasked sõja-aastad. Nõukogude okupatsioon tõi kaasa kirikuvastase võitluse. Keelati noorte usuline õpetamine, lõpetati noortejumalateenistused ja leerilaste koondise tegevus. Isegi laste ühispildi tegemine polnud enam lubatud. 

1941. aastal püüdsid vene sõdurid masinatega kiriku torni maha tõmmata. Torn paindus küll, aga järgi ei andnud. 

Aastal 1950 läks Käru kogudus Pärnu praostkonnast üle Järva praostkonda ning oli mõnda aega Türi kirikuõpetaja hooldada. Kohapeal pidas ametitalitusi jutlustaja Jaan Rääk. 

Uuesti sai kogudus oma õpetaja 1956. aastal. Õpetaja Gustav Kaarli eestvõttel remonditi kirik ja tornikiiver. Kui Gustav Kaarli Kunda kogudusse kutsuti, jätkas Käru teenimist köster Karl Reinaru. 

1978. aastal sai altarimaal röövlite tegevuse tõttu kannatada ja vajas restaureerimist. 

Taasiseseisvunud Eestis on Käru kirikut põhjalikult remonditud. Seoses katuse vahetusega võeti aastal 2008 alla tornimuna ja -rist. Oli näha, et muna pihta on korduvalt tulistatud. Ühtlasi selgus, et kirikulised on aastaid istunud meepoti all. Nimelt olid mesilased teinud tornimuna sisse pesa. Pärast ülekuldamist tõsteti kuul ja rist taas torni tippu 2009. aasta 24. veebruaril. Septembriks said kirik ja tornikiiver annetajate abiga kena puidust kimmkatuse. Töid juhtis Tõnu Parmakson. 

Kümmekond aastat hiljem, aastal 2020 võttis kogudus ette kiriku välisviimistluse uuendamine. Tagasihoidlik sinakashall värvitoon asendati ookerkollasega. Just selline oli kirik ka 160 aastat varem valmides.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.