Koguduse lugu: Karula kogudus

Karula kogudusemaja

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Karula koguduse lugu.

Karulas elati juba kiviajal. Kui Euroopas algas suur rahvasteränne, pandi ka siin püsti oma linnus. Uuesti võeti see kasutusele viikingiajal. Linnuse kõrval asulas kaubeldi kopranahkadega. Karula kuulus koos Hargla idapoose osaga ilmselt Sangaste muinaskihelkonda. 

Karula esimese kiriku ehitajad on ilma jäänud sellest aust, et keegi neid mäletaks. Kirjalikult mainiti Karula kogudust 31. oktoobril 1392, kui paavst Bonifatius IX määras siia uue preestri. Praegune kivikirik ehitati umbes pool sajandit kuni sajand hiljem – 15. sajandi teises pooles ja pühitseti Neitsi Maarjale. Lisaks olid kabelid Kaagjärvel, Korijärvel, Ähijärve ääres ja Iigastes. 

Liivi sõda läks kergelt mööda ja Karula kirikule kurja ei teinud. See-eest oli kirik ilma katuseta pärast Poola-Rootsi sõdu. Siis oli kogudus ka ilma vaimulikuta ning kiriku müüride ümber kasvas võsa. Endisest viiest kiriku talupojast oli alles vaid üks. Leiti, et Koivaliina, Hargla ja Karula peale jätkub ühest preestrist küll. 

Kui Rootsi aeg luteri usuga saabus, teenis Karulat esialgu Sangaste õpetaja. Päris oma pastori sai Karula 1642. aastal. Heinrich Fabricius tuli siia Otepäält, kuid suri Rootsi-Vene sõja ajal 1657. aastal katku. Kirik oli ikka veel varemeis. Venelased kasutasid seda hobusetallinna. Taplused rootslaste ja venelaste vahel jätsid sügava jälje Karula rahvapärimusse. 

Kaua aega seisid Karulas vaid kiriku müürid. Katus oli peal ainult altariruumil. Aastal 1698 tuli Karula õpetajaks Johann Hornung, keda mäletatakse eesti keele grammatika koostajana. Aastaks 1700 oli Karula kirik lõpuks ometi taastatud, aga just siis algas Põhjasõda, ning jälle jäid kirikust alles vaid müürid, täpsemalt müürid ja kaks sammast, sest teised kaks sammast lammutati. Ka pastoraat põletati maha. Raskel ajal teenis õpetaja Hornung lisaks Karulale ka Hargla, Urvaste ja Otepää kogudusi kuni ta 1708. aastal vaenuvägede poolt kaasa viidi. Johann Hornung suri vangistuses Venemaal. 

1718. aastal tuli Karula õpetajaks Joachim Warnecke. Ette võeti kiriku taastamine. Kui Urvastes algas vennastekoguduse ärkamine, ei teinud Warnecke sellele takistusi. Ka oli tal hea läbisaamine Urvaste õpetaja Quandtiga.

Karula järgmine õpetaja Coelestin Heling sai hakkama ootamatu tembuga, kui ta 1761. aastal praktiliselt kohe pärast abiellumist abielu lahutas. Karistuseks kõrvaldati ta ametist, aga koguduse palvel lubati edasi teenida. 

Õpetaja Helingi unistus oli taastada Karula kiriku võlvid. Kuna ta üksinda elas, jättis kogu oma päranduse kogudusele, kuid vanadele müüridele ei juletud siiski võlve ehitada. Kaheldi, kas vanad müürid suudavad võlve kanda. Seepärast tuli leppida lihtsa puulaega. 

Helingi päranduse eest osteti 1780. aastal orel. Hiljem on orelit parandatud ja ümber ehitatud, põhjaliku töö tegi Tartu meister Kessler. 

Aastatel 1779 – 1810 teenis Karula kogudust Urvaste õpetaja väimees Ludwig Nathanael Vick. Usklikud vennad rõõmustasid selle üle, kuidas ta jutlustes Kristusest kõneles. 

Põhjalik remont ja ümberehitus võeti kirikus ette 1835. ja 1836. aastal puussepp Dexlingi ja Lemsalu arhitekti Hessi poolt. Ainult puust haritorn ehitati hiljem.

Karula altar oli lihtne puulõiketöö, altaripildiks koopia Peterburi Peetri kirikus asuvast kunstnik Karl Brüllowi maalist „Jeesus ristil“. Selle kinkis Karula ja Kaagjärve omanik von Grote. Vana altarimaal, H. Sandersi maalitud „Jeesuse taevaminemine“ asus edaspidi käärkambris. 

19. sajandil teenisid kogudust silmapaistvad vaimulikud. Õpetaja Meyer oli ajaloo ja eesti keele uurija, Õpetatud Eesti Seltsi asutajaliige ja Soome Kirjanduse Seltsi auliige. Ta avaldas psaltri lõunaeesti murdes ja Lutheri katekismuse, toimetas eestikeelset kalendrit ja avaldas artikleid ajakirjades. 

Õpetaja Willigerode oli muusikamees. Ta läks siit Tartu Maarjasse, kus organiseeris Eesti esimese üldlaulupeo. Ka õpetaja Frantzen läks Tartusse, kuid jätkas tegevust hariduspõllul. Õpetaja Paslack oli Karula Põllumeeste Ühingu auliige. 

Vene õigeusku läks 19. sajandi keskel umbes 26% Karula inimestest ja Vissile ehitati õigeusu kirik – algul puust, hiljem kivist. Aastal 1900 pühitseti õigeusu kirik ka Kaika külas. Nii oli Karula kihelkonnas koguni kaks õigeusu kogudust. 

Mõni usuvahetaja kahetses hiljem oma otsust, aga riigi seadused ei lubanud tagasi luteri usku tulla. Näiteks Jaan Lattiku ema pidi selle eest isegi vangis istuma, et ta oma poja luteri koguduses ristida lasi. 

Kui algas talude päriseksostmine, oli 1865. aastal esimene ostja Mulgimaalt saabunud Juhan Kerem, kelle pojapoeg Arnold Kerem oli hiljem Palamuse koguduse õpetaja. 

Karulast on sirgunud suur sõnameister, haridus- ja välisminister, kirikuõpetaja ja kirjanik Jaan Lattik. Ta on öelnud, et tema ema ei mõistnud sõnagi kirjutada, aga luges hästi ja kõneles veel paremini. Selle anni on poeg täielikult pärinud ja kõik muu pealekauba. Oma lugudes meenutas Jaan Lattik sageli Karula eluolu. 

Karulast on pärit ka vaimulikud ja Usuteaduse Instituudi professorid Ago Viljari ja Robert Kannuke. 

Haruldane ja imeliselt kauni kõlaga oli Karula vana kirikukell. See oli valatud Riias Gerhard Meyer juures 1700. aastal. Raha annetasid selle jaoks Sangaste, Vana-Antsla ja Iigaste talupojad. Kell kadus läks kaotsi Teises maailmasõjas. Karula kirikul oli veel teinegi kell, valatud 1668. aastal. Seda vana kella kasutati surnuaial. Paraku viisid vargad selle juba Eesti Vabariigi päevil minema. Põhjasõja ajal olid mõlemad kellad peidetud: suurem Salu Andrese kaevu, väiksem köstrimaja ligidale järve. 

1944. aasta augustis põles Karula kirik täielikult maha. Hävis ka tuulelipp, mille järgi kohalik rahvas ilma ennustas. Kui see pööreldes krigises, oli oodata vihma. 

Nõukogude võim tühjendas külad. Karula oli üks enim küüditatud valdadest Eestis. Paljud põlistalud jäid lagunema. Osa inimesi hukkus sõjas või põgenes võõra võimu eest. 

Köster Aksel Kripsaare eestvõtmisel peeti plaani kirik veelkord üles ehitada, kuid asjata. Uus riigikord tegi kõik, et kirik varemetesse jääks. 1949. aastal muretseti haruldase kirikukella asemele pisem kell. 1992. aastal varakevadel langes see vasevaraste saagiks, kuid tuli hiljem imekombel päevavalgele Võru linna antikvariaadiärist. 

Aastatel 1972 – 1992 oli Karula kogudus suletud. Samal ajal kogus Kaika külas üle-eestilist tuntust ravitseja Laine Roht ehk Kaika Laine. Kümned tuhanded inimesed käisid tema juurest abi saamas, kusjuures Laine keeldus aitamast ristimata inimesi. Väga paljudele sai Kaika Laine antud korraldus otsustavaks, miks nad läksid kirikusse, et ristitud saada. 

Pärast Eesti taasiseseisvumist taastati Lüllemäel Vabadussõja mälestussammas ja puhastati Karula kiriku varemed puudest ja võsast. Alates 1992. aastat teenib siin kogudust Enno Tanilas.

Esialgu peeti jumalateenistusi Lüllemäe kultuurimajas, 1995. aastal alustati kiriku kõrval endise kirikumõisa ait-kuivati ehitamist uueks väikeseks kirikuks, kus kogudus tänase päevani koos käib. 

Altari, selle võre ja laulunumbrite tahvli valmistas kohalik puutöömeister Kalmer Daniel. Rõdude kandvad osad on koguduse juhatuse esimehe Jaan Kõvaski kätetöö. Rõdu kandetala ja toepostid raius ta välja palgist üksnes kirvest kasutades. Toolid, krutsifiksi ja altarikatted kinkis sõpruskogudus Hämeenkoskist ja 2001. aasta jaanipäeval pühitseti Dolores Hoffmanni altarivitraaž, mis kujutab püha õhtusöömaaega. Vitraaži kinkis Karula mõisnike järeltulija Karl-Heinrich von Grote perega. Paljude teiste seas pani ehitusele õla alla Karulast pärit endine peaminister Tiit Vähi, kelle abiga saadi tuge Eesti Vabariigi reservfondist. 

Karula väike kirik pühitseti 10. mail 1997 peapiiskop Jaan Kiiviti poolt ja jumalateenistusel osalesid kõik Valga praostkonna vaimulikud. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Meeldib 1