Kristjan Luhamets: „Võime saada osa ka kadumatusest, aga mitte omast tarkusest või omast jõust“

„Rõõmustan iga inimese üle, kes kirikusse tuleb. Ka selle üle, kes üks kord elus kirikusse tuleb. Mida Jumal teeb, jäägu inimese ja Jumala vaheliseks asjaks,“ ütles Tartu Pauluse koguduse õpetaja Kristjan Luhamets intervjuus Tartu Ülikooli veebiajakirjale Peegel.

Loo autori Katrin Volmaniga räägiti juttu nii igavikulistel kui päevapoliitilistel teemadel: kristlikust kodust ja lapsepõlveunistustest, kirikuõpetaja missioonist ja maailmavaatest, kiriku suhtumisest patustesse, rõõmu jagamisest, andeksannist ja õndsakssaamisest, samasooliste armastusest ja abielu tähendusest.

Tartu Pauluse koguduse õpetaja Kristjan Luhamets (Foto: veebiajakiri Meie Kirik)

Kristjan Luhamets oli 26-aastasena, kui ta õpetajaks ordineeriti, oli ta üks nooremaid vaimulikke. Tööd alustas ta Kambja koguduse õpetajana, Tartu Pauluse kirikuga on Luhamets seotud alates 2009. aastast ning 2017. aasta märtsist on seal koguduse õpetaja.

Vaimulikud on olnud nii Kristjan Luhametsa isa, vanaisa kui vaarisa. Tagantjärele tundub asjade loomulik käik, et temastki sai kirikuõpetaja, nentis Luhamets, kuid usuteaduskonda ta esimese hooga siiski ei läinud. Keskkooli lõpetades arvas ta esialgu hoopis, et temast saab ajaloolane. Vaimulik on tänulik, et sai oma elukutsevaliku teha ilma vanemate mõjutuseta. Samasuguse otsustamise võimaluse lubab ta tulevikus jätta ka oma lastele.

Kirikuõpetaja ametit ei ole Kristjan Lihamets enda sõnul kordagi pidanud kahetsema. „Arvan, et see on vajalik töö, muidu ei teeks seda ka ise. Julgen soovitada. Kui südamega teha, siis on see kindlasti hea amet. Kui teha sunnitult või kohustusest, siis ei tule midagi välja. Rõõmuga ja südamega tehes ma ei oska paremat ametit nimetadagi,“ ütles ta.

Ajakirjaniku küsimusele, kas kirikuõpetajaks olemise juures on oluline mingi kindel maailmavaade, vastas Luhamets: „Loomulikult, sest ma ei tegutse iseenda nimel. See ei ole minu eraettevõtlus, vaid olen Issanda teenistuses. Kui olen ära tundnud, mis on õige ja hea, siis rõõmuga kuulutan sõna, mida olen pühakirjast lugenud. Olen kristlane.“

Ei saa aga üheselt vastata küsimusele, et kas kristlane on konservatiiv või liberaal, sest liberaalsus ja konservatiivsus avalduvad eri valdkondades ja aegadel erineval moel. „Kord on nad head, kord halvad, kuidas kuskil. Liberaalsus majanduses on üks asi, liberaalsus moraaliküsimustes hoopis teine asi. On aegu, kus on vaja olla konservatiiv ja aegu, kus vaja olla liberaal. See on muutuv osa elust, aga kristlik alus on see, millel ma püsin,“ vastas Luhamets.

Kirikut ja kogudusi on õpetaja Luhametsa sõnul vaja selleks, et õndsaks saada. Mida see aga tähendab?

„See tähendab, et meie elu ei ole ainult need 70 aastat siin, mis kusagil haiglapalatis lõpevad, vaid vaatame kaugemale. Võime saada osa ka kadumatusest, aga mitte omast tarkusest või omast jõust. Selleks inimene ise ei ole suuteline, selleks on tal vaja abi. Jumala abiga võime ka surmast läbi minna. Need on väga suured asjad,“ ütles Luhamets. Illustreerimaks kiriku tegevuse mastaape rääkis ta ajakirjanikule anekdoodi kahest lootest ema kõhus, kes arutlevad, et ei tea, kas väljaspool elu on ja jõuavad üsna loogilisele järeldusele – ilmselt mitte, sest seni ei ole keegi veel tagasi tulnud.

Kiriku roll igapäevases maises elus on igavikulistele teemadele pealekauba. „Selleks, et õndsaks saada, ei ole vaja teha häid tegusid, vaid otsida Jumalat ennast ja tema elumuutvat väge. Kui Jumal meid uuendab ja minu südant muudab, siis need head teod tulevad nõnda, et ma ise ei pane tähelegi.“ Kellele on antud, see tunneb vajadust anda edasi. Igaüks teeb seda omal moel, sundimata, armastuse rõõmu väel, ütles vaimulik: „Nii nagu noored armunud, keda ei pea sundima värava peal seisma, nad teevad seda iseenesest.“

Armastuse tegu võib aidata inimesel märgata ka Jumala armastust, kellelt tulevad suuremad lahendused ja suurem abi, kui see, mida teine inimene sel hetkel saab anda. „Kui mina annan natuke, siis võib see aidata inimesel võtta vastu Jumala abi, mis on palju suurem abi.“

Koguduse kohta öeldakse, et see on Kristuse ihu, justkui Jeesuse võrdpilt. Ajakirjanik küsis: kas kogudus peaks olema nagu Jeesus, kes ajas pühakojast välja kõik, kes müüsid ja ostsid ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad või nagu Jeesus, kes istus ühises lauas tölnerite ja patustega?

Kristjan Luhamets vastas: „On ohtlik hakata Jeesust valima, et see osa Jeesusest mulle meeldib, selle võtame, aga see teine pool, selle peidame ära, see meile ei meeldi. Siis me ei saa Jeesust, vaid iseenda peegelpildi.“ Erinevus on patutunnetuses: „Kõik, kellega Jeesus koos käis, olid patused. Lihtsalt mõned ei pidanud iseennast patuseks. Kes oma patu ära tunneb, see saab aru, et tal on abi vaja. Kes ei tunne abi vajadust, see ei saa üldse aru, miks Jeesus tuli.“


Loe lisa: