Koguduse lugu: Maarja-Magdaleena kogudus

Maarja-Magdaleena kirik (Foto: koguduse leht Facebookis)

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Maarja-Magdaleena koguduse lugu.

Osa Ugandi muinasmaakonnast ulatus põhjapoole Emajõge. Jogentagana oli Tartu linnuse peamine tagamaa. See hõlmas suure osa hilisema Äksi ja Maarja-Magdaleena kihelkondade maadest. 1220. aastal ristisid Läti Henrik ja Petrus Kaikewalde teiste seas Igavere küla elanikud. 

1380. aastal on mainitud Maarja-Magdaleena kirikut. Toona oli see Palamuse abikirik, aga kivist, kolmelööviline ja nelja võlvikuga. Eeskujuks võis olla Tartu dominiiklaste Maarja-Magdaleena kloostrikirik. Sarnane on kerjusmunkade jutluseruumile omane põhiplaan. 

Kirik ehitati Kaiavere maadele, mis kuulusid Tartu Püha Katariina nunnakloostrile. See oli ajalooline Jogentagana. Kui Maarja-Magdaleena iseseisva kihelkonnana Palamusest eraldus, liideti sellega Kudina ja Saare ümbrus, mis oli osa Vaiamaast. Kahe muinasmaakonna piir on murdekeele järgi siiamaani tajutav. Iseseisvat kogudust on kirjalikult mainitud 1443. aastal. 

Tartu piiskopkonna ajal olid siinsed külad rahvarohked. Näiteks Kassema külas oli 1540. aastal 20 adramaad põldu – üks adramaa vastas keskmise suurusega talule – nii suureks sai see küla uuesti alles 20. sajandi algul. 

Liivi sõda ja Rootsi-Poola sõda laastasid Maarja-Magdaleena kihelkonda kohe hirmsasti. Rahvaarv vähenes katastroofiliselt ja 1630. aastail oli kolmandik talupoegi võõramaise, peamiselt vene päritoluga. Kirikust olid 1627. aastaks alles vaid müürid. Kord aastas pidas Palamuse õpetaja varemete vahel jumalateenistuse. 

1642. a. algas kiriku taastamine. Vanad, kitsaste akendega müürid said uue katuse ja barokse haritorni. 1644 pühitseti kirik sisse ja taastati iseseisev kihelkond, kuhu kuulus ka Vara abikiriku piirkond. Sel ajal teenis Maarja-Magdaleena kogudust Tartu Jaani koguduse õpetaja Salomon Matthiae, kes oli mitmendat põlve vaimulik. Tema isa teenis Lüneburgi Jaani kogudust ja vanaisa oli Martin Lutheri õpilane. Pärast Matthiaed sai Maarja-Magdaleena kihelkond päris oma hingekarjase. 

Rootsi ajal (1688) tegutses Maarja-Magdaleenas köstrikool. 18. sajandi protokollid kinnitavad siinse rahva üllatavalt head lugemisoskust. 

Põhjasõjas jäi kirik terveks, aga õpetaja suri katku. Enne, kui kogudus taas oma õpetaja sai, oli siin ametis köster Johan Masik – Kaiavere kandi poiss, kellest sai esimene köster suures Masingite suguvõsas, kust on võrsunud köstreid ja kirikuõpetajaid üle Eesti. Selle suguvõsa uurimist ja raamatuna väljaandmist (Martin Lipp, 1907) loetakse Eesti genealoogia alguseks. 

Pärast Põhjasõda saabus Peipsi tagant Maarja-Magdaleena kihelkonda hulk venelasi: Semilarski, Persidski jt, kes asustasid Välgi küla ja moodustasid omaette kogukonna. 

1773. a. pühitseti praegune kabeliaed, kirikust umbes kolmsada meetrit Kudina poole. Hiljem on seda laiendatud nii ida suunas, kuhu varem maeti enesetapjaid ja ristimata lapsi, kui ka üle tee. Vanast surnuaiast kiriku ümber on alles paar suurt kiviristi. 

Vennaste ärkamine Maarja-Magdaleena kihelkonnas piirdus Kaiavere ümbrusega. 1817 ehitati siia oma palvemaja. Vene usku minek oli tagasihoidlik. Õigeusu kirikude ehitati siiski nii Uhmardu kui Välgi külla. 

Pool sajandit teenis Maarja-Magdaleena kogudust praost Woldemar Mickwitz, keda mäletatakse rahva moraali eest seisjana. Igatahes „kõrd oli majas“. Ikalduse ajal hoolitses ta vaeste eest. Räägitakse, et üks leeripoiss polevat midagi osanud. Mickwitz käskis õppida järgmiseks aastaks pähe: „Kristus, Jumala tall.“ Poiss tuli järgmisel aastal ja luges: „Kristus, Jumala lammas…“ Õpetaja parandas: „Tall, mitte lammas!“ Poiss vastu: „Mineval aastal oli tall, nüüd on juba lammas!“ 

Mickwitzi ajal ehitati kivist köstrimaja (1862) ja kui majanduslik olukord lubas, võeti 1885 – 1887 ette põhjalik kiriku ümberehitus. Reinhold Guleke neogooti stiilis projekti järgi juhatas ehitust Gustav Heinrich Beermann. Maarja-Magdaleena kirik ehitati kooriruumi võrra pikemaks, lisati käärkamber ja läänepoolsesse otsa vägev torn, kukega tipus. Põhjakülje sissekäik sai eeskoja ja kogu kirik suuremad aknad. 1885. a. valati Tallinnas uus tornikell, kuid tänaseni on tornis eelmine, 1744. aastal Stockholmis valatud kell. Mõlemad kellad on pronksist. 1891. a. telliti Tartu meistrilt Friedrich Wilhelm Müllverstedtilt orel. 

Koos ümberehitusega sai kirik uue altari ja kantsli. Carl Sigismund Walther maalis ristilöödud Jeesuse ning risti all Jeesuse ema Maarja ja jünger Johannese (Jh 19,26). 

Köstriks oli sel ajal Matthias Sõber, kes asutas meeskoori ja viis selle ka Eesti I üldlaulupeole. Köstri teenija Sohvi ehitanud kiriku maa peale Kõrenduse ja Kaiavere teelahkme lähedale majakese. Talle järgnes teisigi ja tekkinud majadekobarat hakati kutsuma Sohvilinnaks. Nöögates kasutatakse seda nimetust praegugi Maarja-Magdaleena asula kohta. 

Maailmasõjad ja Vabadussõda Maarja-Magdaleena kihelkonda oluliselt ei puudutanud. Köstrimaja põles 1918. aastal õnnetu juhuse läbi. Kohalikud noormehed võitlesid siiski rindel ja 1922. aastal avati siin Vabadussõja ausammas. 1945. a. maeti sammas sinnasamasse maha ja kaevati 1988. a. uuesti välja. 

1920. aastatel tõusis rahva entusiasm enneolematule kõrgusele – Maarja-Magdaleena kihelkonnas tegutses palju seltse ja ühisusi, samas arsti, ämmaemandat ega postkontorit siin polnud. 

Aastatel 1923 – 1932 teenis Maarja-Magdaleena kogudust Tartu ülikooli professor Eduard Tennmann, kes tõlgendas Piiblit omamoodi. See pahandas kihelkonna usklikumat osa, Kudina ja Saare valla elanikke. „Sina ära teota meie kallist Õnnistegijat!“ öeldi talle ega tahetud õpetajat enam kirikussegi lasta. Kuna Tennmannil leidus ka poolehoidjaid, kasvasid pinged tõeliseks tormiks. 1931. aasta esimesel jõulupühal, kui õpetaja sammus kantslis poole, jooksis talle vastu üks mees, kes ajas käed laiali ja takistas edasi liikumist. Kirikus tõusis suur müra, trambiti ja karjuti, organis mängis hoolega, et lärmi summutada. Tennmann otsustas kirikust väljuda, sai aga vaevalt keset kirikut, kui rahvahulk ta sisse piiras ja pikali paiskas. Obadusest toibununa leidis Tennmann end pinkide vahelt puruksrebitud ametikuues. Politsei saatel pääses ta koju. Ajaleht Postimees leidis, et kui Maarja-Magdaleena asuks mõnel üksikul saarel või metsikute suguharude läheduses, võiks juhtunut veel kuidagi seletada, nüüd aga pole mõõdupuud, millega seda mõõta. 

Pärast teist maailmasõda läks elu kiiresti allamäge. Kiriku suhtes vaenulikud mehed lasid kirikukella ja tornikuke pihta märki. Kuuliaugud on siiani näha. 

1947 tõsteti õpetaja Karl Koppel pastoraadist välja. Meeleolu oli lootusetu. Sellegipoolest vahetati 1954. a. katusekate kiriku lõunaküljel. Kulud kaeti annetustest. 1959 lubjati välisfassaad, parandati küljetornid, värviti aknad ja uksed. 

Järgmine õpetaja Kustav Viise ei teadnud, kuidas saaks kogudus tasuda ehitusega kogunenud võlgu. Aeg oli kurb. Viise tegi ettepaneku kogudus sulgeda. Seda aga ei juhtunud. 

1976. a. hakkas kogudust hooldama õpetaja Eenok Haamer. Algusest peale tegi ta vabatahtlikku tööd. 1976. a. vahetati katusekate kirikuhoone põhjaküljel ja 1980. a. lõunaküljel. Samas langes orel vandaalide ohvriks. Viled varastati, mehhanism lõhuti, pult ja klaviatuur rüüstati. Prospektiviled on mõlkis ja esiküljele löödud laudadega toestatud.

Kui 2005. aastal hakkas kogudust diakonina teenima Aivo Prükk, oli vanema tornikella tila murdunud ja uuem kell tegi panni häält, sest pragu oli sees. Aastal 2008 toodi katkine kell alla kiriku põrandale ning torni riputati uus, Saksamaal Vestfaalis valatud kell, millele on kirjutatud sõnad „Au olgu Jumalale kõrges!“ 350-kilose kella pühitses titulaarpraost Eenok Haamer. 

Taas on remonditud kiriku katust, värvitud torn, kuid mis peamine – kirikusse on tee leidnud nii noori kui vanu, et koos paluda Jumalat ja tänada Teda. 

Meeldib 5

Lisa kommentaar