Koguduse lugu: Rannu kogudus

Rannu kirik Foto: Rannu koguduse koduleht

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Rannu koguduse lugu.

Rannu kihelkond – see on Võrtsjärve idakallas. Kuni 18. sajandini on Rannut nimetatud ka Võrtsjärve kihelkonnaks. 1223. aastal läänistas Tartu piiskop Hermann I Rannu kihelkonna Johann von Dolenile (võis olla üks Holmi liivlaste vanema Ako poegadest). Esimene puukirik püstitati õige pea. Oli ju 1215 Ugandi ristiusustatud ning Rannu kiriku alt on leitud 13. sajandi münte. Kõrvuti Puhjaga ulatus ka Rannu kihelkond esialgu kaugemale lõuna poole – Soontagani välja. Hiljem said need lõunapoolsed otsad Rõngu kihelkonnale. 

Aastal 1347 on mainitud Rannu koguduse preestrit. Praegune kivikirik ehitati tõenäoliselt 15. sajandi esimesel poolel ning sisekujunduselt võis see olla üks Eesti väljapaistvamaid. Sarnasusi on leitud Riia toomkirikuga. Kolme aknaga valgusküllast kooriruumi kattis Puhja kirikule sarnane tähtvõlv, millest tänaseks on alles vaid roiete katked. Nurkades toetasid võlvi Eestis ainulaadsed hilisgootipärase dekooriga kapiteelid, valmistatud põletatud savist. Tartu Jaani kõrval on Rannu kirik Lõuna-Eestis ainus, kus on kasutatud terrakotadekoori. Tellisroided olid värvitud puna-kollase kalasabamustriga, võidukaart kaunistas kvaadermaaling.

Põhiplaanilt on Rannu Martini kirik lühike ja lai, peaaegu ruudukujulise pikihoonega, algselt kolmelööviline kahe traveega kodakirik. Võlve kandis üksainus piilaripaar. Lõuna-Eestis on haruldane, et võlvikonsoolid olid paekivist – raiutud Tallinna meistrite poolt Lasnamäe paemurrus. Katoliku ajal olid kirikus ka kõrvalaltarid. Sellele viitavad altari- ja sakramendinišid pikihoone idaseinas mõlemal pool võidukaart ning kolm vundamenti pikihoone lõunaküljes. 

1466. aastal müüs Otto Dolen Rannu linnuse oma väimehele Bertram von Tiesenhausenile. Nüüd kuulus Tiesenhausenitele Tartu piiskopkonna 7 olulisemast vasallilinnusest 4. Liivimaal kuulus suguvõsale 40 mõisat ja sõjaks oli neil välja panna 206 hobust. 

Bertrami pojapoja tütar Barbara von Tiesenhausen kihlus 1553. aasta paiku Rõngu kirjutaja Franz Bonniusega, kuid Barbara vennad leidsid, et see pole seisusekohane ega nõustunud abieluga. Barbara ei andnud järele. Viimaks sõitis vend Jürgen koos teiste vendadega Võrtsjärve jääle, raius augu ja uputas sinna õe. Kihlatu põgenes Leetu ja tegi Liivimaale seni kahju kuni Tiesenhausenid olid sunnitud temaga rahu tegema. Kuna mitu põlvkonda hiljem läänistati Tiesenhausenitele ka Porkuni mõis, on seda õnnetut lugu vahel ekslikult seostatud Porkuniga. Barbara traagika vormis ooperiks Eduard Tubin. Libreto kirjutas Jaan Kross, võttes aluseks Aino Kallase proosaballaadi. 

Jumal siiski nägi ja müristas. Barbara vend Jürgen von Tiesenhausen jäi Rannu ajaloo viimaseks Tiesenhauseniks. Viis aastat pärast koledat mõrva algas Liivi sõda ja Rannu linnus tehti maatasa. Jürgen langes lahingus. 

Pool sajandit hiljem, Poola-Rootsi sõjas põles ka Rannu kirik. 1627. aastal olid alles vaid müürid. Kui kirik taastati, siis võlvide asemele tehti tasane laudlagi. 

1640. aastatel toodi Randu ühe Tartu kiriku vana kantsel. Tänaseks on see Baltimaade vanim säilinud kantsel, valmistatud 1554. aastal Tartu meistri poolt. Trepistik ja kõlaräästas pärinevad 17. sajandist. Nikerdatud reljeefid kantsli külgedel kujutavad Kristust koos Ristija Johannese, Moosese ja Aaroniga. Põimornamendi üheks motiiviks on delfiinid. 

1699. aastast pärineb lühter kiriku laes. Õpetaja Johann Soltow ei osanud eesti keelt. Valguta rahvas sai siis õiguse kuuluda Rõngu kihelkonda. Rahvajutu järgi peatunud Rootsi kuningas Karl XII Põhjasõja ajal Rannu pastoraadis ja tänutäheks truuduse eest kinkinud kirikule lühtri. 

Pärast Põhjasõda sai Rannu kirik omanäolised sõrestikviilud, mis sarnanevad Viljandi Jaani kirikule. 

Kõige kauem, 42 aastat teenis Rannu kogudust õpetaja Johann Caspar Meder. Ta õppis Halle orbudekoolis ja Halle ülikoolis. Liivimaal said tema lähemateks sõpradeks Kambja õpetaja Albrecht Sutor ja Urvaste õpetaja Johann Christian Quandt. 1732. aastal tegid nad kolmekesi Õnnistegija ees liidu ja tõotasid ustavalt oma ametit pidada ja hingi Jeesusele võita. 

1739. aastal algas Rannus vennastekoguduse ärkamine. Koos käidi kirikus, koolimajas, kodudes ja rehes. Kirikuõpetaja rõõmuks saabus abilisi Herrnhutist. Rannu usklikud olid tihedas ühenduses Kambja ja Urvaste ärganutega. Rannu oli väike kihelkond. Sellegi poolest kasvas siin vennastekoguduse liikmeskond tuhandeni ja Rannust kujunes üks liikumise keskusi. Aktiivne elu püsis sadakond aastat kuni vendade hulk tasapisi vähenes. 1837. aastal kuulus vennastekogudusse 6,3% Rannu kihelkonna elanikest. See-eest vene õigeusku siirdus 23,4%. Esialgu arvati Rannu õigeusklikud Rõngu kogudusse, Rannu õigeusu kirik ehitati Noorma külla 1905. aastal. 

Pärast usuvahetusliikumist kasvas vennastekogudus taas. Rannu mõisa lähedale ehitati Langsaadu palvemaja ning Tamme valda Aruselja palvemaja. 19. sajandi teises pooles käis kahes palvemajas umbes 700 inimest. 20. sajandi alguseks oli vennastekoguduse töö Rannus lõppenud, õieti luteri kirikusse sulandunud. Sama juhtus tasapisi ka õigeusu kogudusega. 

Häid sõnu ütles Rannu kohta rännumees Pal Hunfalvy, kellele 1869. aasta suvel jäid silma talle teel vastu ruttavad vankrid: „Need lähevad Rannu kirikusse. Kui tohin välimuse järgi otsustada, on need inimesed siin nähtutest vist kõige nägusamad ja jõukamal järjel.“ 

Aastal 1835 ehitati Rannu kirikule uus puidust haritorn, mis ulatub 33 meetri kõrgusele. 1876 tehti aknad suuremaks. 1890. aastal valmistas Tartu tisler Bandelier neogooti stiilis altari ja Rudolf von zur Mühlen maalis pildi Kristusest ristil ning risti all Jeesuse ema Maarja, apostel Johannes, Maarja-Magdaleena ja Kloopase naine Maarja. Eelmine altarimaal kujutas püha õhtusöömaaega. 

Tornis on kaks kella. Kui 1860. aastal valatud pronkskell lõhki läks, kinkis August Toom 1947. aastal selle asemele 19. sajandi lõpul valatud pronkskella. Sellel on aga tila katki. Lõhkine kell on nüüd kiriku põrandal, asemele kingitu aga tornis. 2017. aastal valati Rannu kiriku jaoks kolmaski kell, mis praegu kirikulisi kutsub. 

Oreli ehitasid vennad Kriisad 1906. aastal. See remonditi põhjalikult aastal 2019. 

Esimene maailmasõda viis kodust kaugele Rannus üles kasvanud ja siin leeris käinud Helmi Koffi. Aastal 1916 kirjutas ta Vladivastokis luuletuse „Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad“. Koju ta kahjuks ei jõudnud, sest kommunistid tapsid 24-aastase neiu 1918. aastal. Paarkümmend aastat hiljem populaarne luuletus viisistati ja täna tunneme seda lauluna. 

1919. aasta jaanuaris peeti Rannus Eesti Vabadussõja lahinguid. Sellest jutustab ka mängufilm „Nimed marmortahvlil“, mille öine lahing filmiti Rannu kirikuaias. 

Kummaski maailmasõjas Rannu kirik kahju ei saanud. 1937. aastal toodi kirikusse elektrivalgus. 

Keeruliseks kujunes nõukogude aeg. Pastoraat saadi koguduselt kätte 1962. aastal Elvas peetud kohtuistungi abil. Hoone anti Lenini-nimelisele sovhoosile tööliste avariipinnaks. Üleandmise käigus läks kaotsi ka osa kirikuraamatuid. 

Kõva kommunist, kes Rannu kogudusele vastu töötas, oli Võrtsjärve kolhoosi esimees Kalev Raave, kes aastakümneid hiljem tegi oma elus kannapöörde, kahetses pattu, asus ise Jumala Sõna kuulutama ja ehitas Viljandimaal üles Halliste kiriku. 

Vabadussõja ausamba kohale lasi Raave 1972. aastal püstitada skulptuuri „Rannu Ema“. Kuna inimestele kuju meeldis, õnnestus Rannu vabadussammas taastada alles 2015. aastal. 

Üks vanemaid esemeid kirikus on puust rahapakk aastaarvuga 1755. Elva muuseum üritas seda endale saada – viis näitusele, aga tagasi ei toonud. Õpetaja Harald Tammur läks Kultuuriministeeriumini välja, et väärtuslik ese kirikusse tagasi saada. 

1954 rajasid Tartu ülikooli veeteadlased Võrtsjärve äärde välibaasi. Sellest kasvas välja Limnoloogiajaam. 1960. aastate lõpul kaaluti tuumajaama ehitamist Rannu maile, kuid tänu Võrtsjärve madalale veetasemele õnnestus mõte maha laita.

Eesti taasiseseisvumise aegu, 1991 sai Rannu kirik uue katuse, lae, põranda ja elektrisüsteemi. Üle värviti seinad ja interjöör. Käsile võeti kiriku aia parandamine. 1995 remonditi kooriruumist paremal asuv luukamber soojustatud talvekirikuks. 2004 restaureeriti kiriku uksed ja aknad koos vitraažidega. 

Kuna väikest kogudust teenisid kaua aega naaberkoguduste õpetajad, peeti jumalateenistusi Rannu kirikus kaks korda kuus. Ajad muutuvad – alates 2018. aastast kutsub kirikukell Rannu rahvast palvele taas igal pühapäeval. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Meeldib 2

Lisa kommentaar