Koguduse lugu: Taagepera kogudus

Taagepera kirik (Foto: Kristjan Luhamets)

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Taagepera koguduse lugu.

Tõenäoliselt juba katoliku ajal ehitati Helme kihelkonna lääneservale Vaoküla kabel. Tänaseni on alles kell, mis valati 1593. aastal Tallinnas Hindrik Hartmanni valukojas. Kuna kell on pragunenud, seisab ta tornis mahavõetuna. 1674. aastal ostis Vaoküla mõisa Rootsi major ja Liivimaa maanõunik Otto von Stackelberg. Tema järgi sai mõis uue nime: Taagepera. Vana nimi on säilinud mõisa saksapärases nimes Wagenküll. 

Seesama Otto von Stackelberg lasi vana puust pühakoja asemele ehitada kivist kabeli – praeguse Taagepera Jaani kiriku, mida mõnikord ka Ala kirikuks nimetatakse, kuna asub tänapäeval Ala külas. Rahvajutu järgi olevat mõisahärra ise sõiduhobustega esimesed palgid kiriku ehitamiseks metsast välja vedanud. 

Ala surnuaed Taagepera kiriku kõrval rajati kui mitte varem, siis tõenäoliselt 1773. aastal. Surnuaia lõunapoolses otsas asub Mats Erdelli kabel. Mats Erdell oli Taagepera Sõnni talu omanik ja esimene eesti soost mõisnik. Nimelt rentis ta 1830. aastal Helme kihelkonna Patküla mõisa ning variisiku von Stryki abiga sai endale ka Roobe mõisa pandipidaja õigused. Pärast rüütlimõisate omamise vabaksandmist kõigi seisuste liikmetele ostis Matsi poeg Hans Erdell Roobe mõisa päriseks ja sai nõnda esimeseks eesti soost rüütlimõisaomanikuks.

Taagepera kiriku eest hoolitses 19. sajandi keskel kohaliku mõisa uus omanik Bernhard von Stryk – mõisavanem – nagu teda toona nimetati. Stryk ostis kirikule ilusa altarimaali ja lühtrid. Maalil on kujutatud Kristust ristil ning risti all Maarja-Magdaleenat, Jeesuse ema Maarjat ja jünger Johannest. Maal asub baroksel altariseinal, mis pärineb tõenäoliselt Rootsi ajast ehk Taagepera praeguse kiriku ehitamise ajast. 

28. juulil 1863 oli Taageperas rõõmupäev. Kirik sai uue, viie registriga oreli, mille ehitas Tartu meister Ernst Kessler. Kulud kandis taas Bernhard von Stryk. Häid sõnu ütles heldele isandale Perno Postimees: „Kes Jummala kodda armastab ja ehhitab, sest wöime lota, et temma ka omma liggimeste koddasi lagguneda ei lasse, kui need liggimessed ka karmi musta kue sees käiwad.“ 

Samal ajal korjas oreli jaoks raha ka suur Helme kogudus. Seal oli koos juba rohkem kui Taagepera orelile kulus, aga nende orel tuli suurem. 

Muide, Tartu meister Kessler on ehitanud ka Ameerika vanima oreli (1844). Esialgu asus see Ühendriikide läänerannikul, kuid tänaseks on see kolitud Sitka luterlikku kirikusse Alaskal. 

Kui Taagepera kirik sai Kessleri oreli, siis vana oreli ostis ära kohalik talumees Lupe Ott ehk Ott Kokamägi. Ta mängis orelit kodus ja käis jumalateenistuste ajal ka Taagepera kirikus uuel orelil mängimas. Kui Ott kuulis oma sõbra Carl Robert Jakobsoni surmast, siis helistas ta Taagepera kiriku kelli kolm tundi järjest. Oti tütretütar, kirjanik Hella Wuolijoki meenutas seda sõnadega: „Lapsepõlves kujutlusesin teda seal kella löömas, silmad hallid ja külmad – malmkellade nuttes üle maa.“ 

Oti onupoja poeg Kaarel Kokamägi oli Taagepera mõisa kubjas. Kaarli poeg Hendrik Kokamägi läks õppima misjonikooli, töötas Hiinas, oli hiljem luterlik pastor Hiiumaal ning seejärel Briti ja Välismaa Piibliseltsi teenistuses Tallinnas. Elu lõpuaastatel elas ja kuulutas Hendrik Kokamägi Kanada vabakogudustes. Ta suri Torontos 1960. aastal. 

Taagepera abikogudust teenisid Helme kirikuõpetajad. Vaimupõld oli siin aga vali künda. Õpetaja Ernst Behse oli ametis 19. sajandi teises pooles. Ta olla Taagepera kohta ütelnud, et see on nagu Vinkle soo: „Sa künna ja külva teda ning pane talle sõnnikut, aga üht head vilja ei kanna ta mitte.“ Helmes sai Behse jagu tõrksast mulgi vaimust ja pani pikali ka õigeusu preestri, kelle karjalambaid-koguduseliikmeid ta ristis tagasi luterlasteks, ja kandis selle eest korduvalt ka karistust, aga Taagepera kogudusega läks tal täpsalt nii nagu oma Vinkle karjamõisa sooga – küll ta teda kündis, äestas ja pani talle sõnnikut, aga vilja ta sealt ei saanud. Behse arvates oli Ala kõrtsis kõige kurja juur.

Taagepera mõisakompleks oli kuni 20. sajandi alguseni üsna tagasihoidlik. Enne esimest maailmasõda rajasid Strykid siia ühe Eesti suurejoonelisema juugendstiilis mõisahoone. Vabadussõjas sai hoone suurtükitulest kannatada, seejärel hoone võõrandati ning kuni 2000. aastani asus seal kopsusanatoorium. 

1928. aastal sai senisest Helme abikogudusest iseseisev Taagepera kogudus. Eraldi oma kirikuõpetajat pole kogudus aga senini suutnud ametisse kutsuda ning rõõmusõnumit Jeesusest Kristusest kuulutab Taagepera kirikus jätkuvalt Helme hingekarjane. 

Taagepera kogudusel on vedanud köstritega. Kahele neist on kirikus mälestusplaadid: Tõnis Rosenberg ja Andres Rusi olid rahva seas väga lugupeetud inimesed. 

1935. aastal vahetati kirikul katus ning 1938. aastal sai valmis avar köstrimaja. Uue hoone piduliku sisseõnnistamise viis suure rahvahulga ees läbi Viljandi praost Jaan Lattik. 

Alates 1932. aastast teenis Taagepera koguduses köster Ain Eenmaa. Lisaks oli ta kooliõpetaja ning skaudijuht ja usuteaduse üliõpilane. Tööde kõrvalt jäid õpingud venima ning usuteaduskond suleti enne, kui ta lõpetada oleks jõudnud. 1944. aastal võeti Eenmaa Saksa sõjaväkke. Ta sai haavata ning pääses tagasi Taageperra. Siin oli ta Ala 7-klassilise kooli direktor. Järgmisel aastal ta arreteeriti, küll teise mehe pähe, kuid leiti tallegi süüdistus ja saadeti ikka Vorkuta sunnitöölaagrisse. Pärast vabanemist oli Ain Eenmaa kirikuõpetajaks Häädemeestes, Juurus ja Simunas ning hooldas veel mitmeid teisi kogudusi. 

Suur sündmus oli 1974. aastal Taagepera kiriku 300. aastapäeva tähistamine. Pidulikul jumalateenistusel teenisid peapiiskop Alfred Tooming, praost Eduard Kalda ja õpetaja Valter Vaasa. Sovhoosi sööklas Alal oli kõigile kirikulistele kaetud laud. 

Tänu Jumalale on Taagepera kirik sõdadest puutumata jäänud. Kogudus on oma pühakoja eest hästi hoolitsenud ning aeg-ajalt on tehtud remonti. Nõukogude aja lõpul võttis ühe remondikorra enda kanda Henn Põdra initsiatiivil Eesti Põllumajandustehnika Valga Rajoonikoondis. 

Kessleri orel Taagepera kirikus on küll väike, kuid meeldiva kõlaga. 1990. aastal tegi orelimeister Hardo Kriisa pilli korda ning paigaldas sellele elektrilise pneumoajami. Samal aastal taasavati kiriku kõrval vabadussõja ausammas. 1934. aastal püstitatud mälestusmärk lõhuti 1940. aastal. Taastatud sammas on üldvaates sarnane esialgsega. 

Aastal 2001 pühitses peapiiskop Jaan Kiivit koos praost Jaan Tammsaluga Riidaja kabeli. Vahepeal hooletusse jäetud kabel oli algselt perekond Stryki erakabel. Selle ehituse algatas leseks jäänud Riidaja mõisaproua Gerdruta von Stryk oma noorelt surnud tütre mälestuseks. Kulus veel palju aastaid, kuni kabel 1864. aastal päriselt valmis sai. Täna täidab kabel Helme abikiriku ülesannet. 

Helme ja Taagepera kogudused on kuulunud Viljandi praostkonda selle algusest peale. 1950. aastal liideti mõlemad kogudused Valga praostkonnaga. Alates 1. maist 2004 kuuluvad need taas Viljandi praostkonda. 

Käesoleval sajandil on Taagepera kirik üha kaunimaks saanud. Aastal 2000 vahetati välja pehkinud põrand, mõni aasta hiljem remonditi käärkamber ja paigaldati soojuskiirgurid. Aastal 2008 vahetati vana auklik eterniitkatus uue kivikatuse vastu, restaureeriti avariiohtlik puutorn ning kaeti see vaskplekiga. Torni tippu ehivad uhiuus ülekullatud kukk ja kuul. Katusetööde käigus leiti pööningult vana kroonlühter, mis pärast konserveerimist taas kiriku lakke riputati. 

Suured tööd said alguse koguduse juhatuse esimehe Tõnis Järv’e eestvõttel. Restauraator Juhan Kilumets ei olnud kiitusega kitsi: „Võite mind uskuda, et olen päris palju näinud, aga selliseid mehi nagu Tõnis, kes oma kirikut nii hoiaks, on väga-väga vähe.“

Hästi hoitud Taagepera kirikusse on rõõm tulla jumalateenistusele ning lähedal asuv Taagepera loss ainult kasvatab siin kirikus laulatuste arvu. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Meeldib 2

Lisa kommentaar